Sester: riigieelarve lükkab Eesti jaoks vajalikud otsused edasi

22.10.2014Arvamus

Järgmise aasta riigieelarve on eelkõige vaheeelarve, mis reaalsete mõjudega otsuste asemel jaotab kõigile sõrme otsast piskuhaaval. Tegemist on selles mõttes klassikalise iseloomuta valimiseelse eelarvega, kus on hoidutud suurtest lollustest, aga ka vajalikest otsustest.

Suures plaanis on eelarve peamine probleem, et selles puudub kaugemale ulatuv eesmärk ja plaan. Raha jagatakse natuke ühele sihtrühmale, natuke teisele – tuntavat kasu aga ei saa keegi. Teisalt aga ei paku eelarve lahendusi mitmetele olulistele küsimustele. Vajalikud reaalse mõjuga otsused, mis toetavad majanduskasvu, vähendavad tööjõu maksukoormust, aitavad luua uusi töökohti ning parandavad reaalselt inimeste toimetulekut, on jäetud otsustamiseks järgmisele valitsusele peale valimisi.

Teise aspektina tooksin välja riigi rahakasutuse efektiivsuse. Lennukipealt raha külvamise asemel oleks mõistlikum maksumaksja raha suunamine sinna, kus seda kõige rohkem on vaja ning mis on meetmena kõige efektiivsem. Üpriski piiratud ressurssi tingimustest tuleks lähtuda vajaduspõhisuse printsiibist. Näiteks selle asemel, et tõsta tuleval aastal maksuvaba tulu miinimumi kõigil 10 eurot, mis jätab kõigile töötavatele inimestele kätte kaks eurot täiendavat palgaraha, tuleks suunata kogu see ressurss madalapalgalistele ja liikuda nende täieliku tulumaksuvabastuse suunas. See on tegelik meede, mis loob juurde töökohti, elavdab majandust ja lahendab väga suure ühiskonnarühma toimetulekuprobleeme.

Murettekitav on, et eelarvega süveneb valitsuse võlguelamine. Olukorras, kus eelarve maht kasvab järgmine aasta 7 protsenti ehk pool miljardit eurot, on ikka suudetud riigieelarve 100 miljoni euroga miinusesse keevitada. Likviidsuse juhtimiseks on valitsusel kaks võimalust: kas võtta kasutusele riigi reservid või võtta välisvahenditena laene. Ükskõik kumba instrumenti kasutatakse, jõutakse 2015 lõpus olukorda, kus laenukohustused ületavad reserve 320 miljoni euro ulatuses. Kui veel selle aasta alguses oli eesmärk viia eelarve 2015. aastaks nominaalselt tasakaalu, siis tegelikult on peale valitsuse vahetust liigutud hoopis teises suunas.

Peaminister Taavi Rõivas nimetas eelarvet riigikogule üle andes kindlustunde eelarveks. Ma kummutaksin seda väidet: taganetud on nii mõnestki varasemast kokkuleppest ja lubadust, mis riivab sada tuhandete inimeste ja tervete valdkondade õigustatud ootuseid. Lastevanematest pensionärid kaotavad varem kokkulepitud ja seadusena vastu võetud vanemapensioni edasilükkamisega tuleval aastal 23 miljon eurot. Põllumajandusminister ainult ohkas nukralt rahanduskomisjonis, kui juhiti tähelepanu asjaolule, et põllumeeste nn top-up toetused on eelarvest üllatuslikult välja jäänud, mis tähendab põllumajandussektorile enam kui 20 miljoni euro suurust lööki. Gaasitarbijad said teada, et lähiaastatel tõuseb aktsiis ligi 100%, seega võtab riik järgmisel aastal gaasitarbijatelt täiendavad 3,5 miljonit eurot.

Ei tahaks ainult kritiseerida. Positiivse poole avaldan valitsusele tunnustust, et vaatamata sotside varasemale kriitikale kaitsekulutuste tõstmise pihta, on lepitud kokku hoida kaitsekulutusi kahel protsendil SKPst. Arvestades tänast julgeolekusituatsiooni, on tegemist miinimumiga, et tagada Eesti kaitsevõime. Samuti on tervitatav töötuskindlustusmakse vähendamine, mis on üks meetmeid vähendamaks kõrgeid tööjõukulusid. Lapsevanemana teeb mulle rõõmu lastetoetuste tõus, kuigi ka siin on õigustatud küsimus, kas toetuste kasv ei peaks olema pigem vajaduspõhine.

Kokkuvõtteks häirib mind, et Eesti on viimastel aastatel vajunud liialt mugavussängi ja tuleva aasta eelarve on selle ehe näide. Erinevalt peaministrist leian, et riik vajab justnimelt suurt narratiivi – iseenesest ei juhtu midagi. Eestil peab olema oma lugu ja oma eesmärk. Lihtne ümberjagamine ja toetuste pidev suurendamine ei saa kindlasti olla Eesti edulooks.