Sirp: Kus on poliitikas rohelised? (Piia Ruber)

01.11.2019Meediakajastus
Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja paikkonna koosluste hoiul. See nõuab õppimist.

Teoreetiliselt on kaks maailmavaadet, mille mõlema puhul oleks mõistetav, et neid esindavad parteid saavad valimistel kõige rohkem või siis hoopis kõige vähem hääli. Need on sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Õhtumaine liberaaldemokraatlik heaoluühiskonna püüdlus pole laias laastus midagi muud kui sotsiaaldemokraatia ning erakonnad pakuvad siin vaid variatsioone, teatud nüansierinevusi. Ses mõttes on sotsiaaldemokraatlikud ka meie Reformierakond ja Isamaa ning spetsiifilisest retoorikast puhtaks roogituna isegi EKRE. Just seepärast, et see orienteeritus on nii üldine, võiks selle aga nii-öelda sulgude ette võtta. Pole midagi imelikku, kui sotsiaaldemokraadid sellistena saavad maailmavaatelisest eristumisvõimetusest ja tööpuudusest tulenevalt kõige vähem hääli. Teoreetiliselt võiks olla roheliste olukord samasugune. Kliimatemaatika on üldvaldav ja keskkonnaprobleeme peab ülioluliseks igaüks, kes vähegi üldse ühiskonnaasjadele pihta saab ja tulevikule mõtleb. Tähendab, nii nagu iga Euroopa demokraatlik riik on vaikeseadena olnud sotsiaaldemokraatlik, peaks see nüüd olema samavõrd roheline.
Eelöeldu on puhtmõistuslik ja loogiline, seda teadmise tüüpi, mille kohta ütles Uku Masing sapiselt, et tegu on katsega tuletada kärbse mõistest kärbse jalgade arvu, selmet mõistelise tuletamise asemel üle lugeda ja vaadelda. Kui minna natuke teaduslikumaks, tähendab, teha reaalsuskontroll, kõrvutada arutlust faktidega, näeb, et näiteks viimastel valimistel, nii Euroopa Parlamendi omadel kui ka siseriiklikel Euroopas, on rohelised teinud kõigi aegade rekordeid. Rohelised on väga populaarsed, olgu Soomes, Saksamaal või Prantsusmaal. Praegune Rooma paavstki on pretsedenditult roheline, Greta Thunbergile terendab mõne arvates Nobeli rahupreemia, mõne meelest lausa pühakustaatus. Eestis aga tundub rohelisusega – ma ei pea silmas konkreetset parteid, vaid üldisemalt – pigem kehvasti olevat.

Raudteel ja ratsa rikkaks

Ei saa salata, olen ise ka korduvalt öelnud, et fraas „olen rohelise maailmavaatega, aga toetan Rail Balticut praegu kavandataval kujul“ kõlab sisuldasa samamoodi nagu „ma pole küll rassist, aga neeger ikka päris inimene pole“. Ja see tähendab, et ökoloogilise mõistmise miinimumi ületanud erakondadest ei ületanud ükski valimiskünnist.
Meenuvad kõige küünilisemad populistlikud loosungid ratsa rikkakssaamisest ning Euroopale jõukuses järelejõudmisest (ja lausa etteotsa saamisest) ja et need loosungid tõid kõige rohkem ka hääli. Üht vaadet esindab Sven Sesteri hiljutine sõnavõtt („Põlevkivist ja rohepöördest“, Postimees 27. IX), kus ta teavitab ühemõtteliselt, et „kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia“. Sealjuures toetub ta sellele, et „Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus ja maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus“. Ja kõige krooniks katsub ta jätta muljet, et mõtleb kuidagi roheliselt.
Eeltoodu on ilmselt kaunis laialt levinud mõttekäigu näide: kuna varsti tuleb ausaks hakata, siis oleks hea enne võimalikult palju kokku varastada. Mis kliimapoliitikast siin rääkida, kui eelduseks on naftatoodete tarbimise (sealhulgas lennundus!) kasv veel paarkümmend aastat! Saab vist sõnastada veelgi läbipaistvamalt: kahandame süsihappegaasi emissiooni süsihappegaasi emissiooni kasvades.
Eriti vastuoluline (õieti vigane) on siinjuures jutt Rail Balticust kui suurest kliimaprojektist. Keskkonnaministeeriumi kodulehelt võib lugeda: „Energeetikasektor on suurim kasvuhoonegaaside allikas Eestis. 2017. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetika-valdkonnast“ ja „Transpordisektor moodustab 13,2 protsenti energeetikasektori heitkogusest ja 11,7 protsenti Eesti koguheitest.“1

Sellest väikesest osast moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal väikese osa ja Rail Baltic peaks siis sellest murdosa murdosast murdosa vähendama. Ja seegi pole kindel. Kindel on aga selle suur maksumus ja suur kahju looduslikele kooslustele.
Ometi on ka kõige ökokaugemate erakondade mõned vähemasti matemaatilis-majanduslikult täiesti valgustatud pead teinud väga tunnustamisväärset selgitustööd, näiteks Endel Oja EKREst (kuni enese väga kahetsusväärse diskrediteerimiseni siinsesse teemasse mitte puutuval asjaolul2) ja Priit Humal Isamaa erakonnast. Kuid nende mõju on olnud väike, nagu ka Aleksei Turovskil SDEs või Rea Rausil Keskerakonnas.

Eksponentfunktsioon ja hariduse aegumine

Statistika ja andmete hiilgava populariseerija Hans Roslingi väga lugemisväärse raamatu „Faktitäius“ juures tasub tähele panna kahte asja. Esiteks seda – see on ka raamatu keskne sõnum -, kui pööraselt kiiresti vananevad tänapäeval teadmised maailma rahvastiku, majanduse, elatustaseme, epidemioloogia jms kohta, mida oleme koolis õppinud. Teiseks seda, millise iseenesestmõistetavusega on Rosling jätnud muutujate hulgast välja keskkonna olukorra, lugenud selle taustakonstandiks. Viimane on iseloomulik just seetõttu, et selles ilmneb Hans Roslingi (1948-2017) enda pimetähn, oma lootusetult vananenud koolieatarkuse usaldamine.
Näitena sobib tsiteerida ka Marek Tamme artiklit viimases Vikerkaares (nr 9, 2019, see keskkonnateema erinumber on tungivalt soovituslik lugemisvara): „Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksistentsi jooksul“. Marek Tammel on õigus (ta toetub siin David Wallace-Wellsi värskele raamatule „The Uninhabitable Earth: Life After Warming“, New York 2019).
See on üks põhjus, miks USA füüsikaprofessor Albert A. Bartlett nimetas inimeste võimetust mõista eksponentfunktsiooni kõige suuremaks ohuks globaalsete protsesside hindamisel. Teen ühe näitearvutuse. Oletame, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos, millele viitab ka Sven Sester, on korrektne. Oletame, et kasv on sama suur, nagu on olnud juba kolmkümmend aastat. Võtame Marek Tamme näite ja ekstrapoleerime seda. Kui topeldumine toimub kolmekümne aastaga, siis ei pane aastane kasvuprotsent üldsegi mitte jahmatama, vaid näeb välja isegi tagasihoidlik, vaata et konservatiivne: ln2/30 = 0,0233, teisisõnu ca 2,3% aastas. 2,3% tundub ju väga väike. Aga kui mingi asi kasvab 2,3% aastas, siis on see 30 aasta pärast kaks korda suurem. Võibolla ei tundu isegi see väga kohutav (no kellele ei meeldiks kaks korda suurem majandus!). See, mis siin varju jääb, on aga tõsiasi, et topeldumisaja jooksul ületab kasvava asja maht kogu eelneva mahu kokku. See eksponentfunktsiooni integraali omadus panigi Marek Tamme hämmelduma.
Matemaatiline järeldus eelnevast on järgmine: kui fossiilkütuste tarbimine kasvaks veel kolmkümmend aastat 2,3% aastas, siis lisataks aastatel 2020-2050 õhku rohkem süsihappegaasi, kui on lisatud kogu senise inimeksistentsi jooksul kokku. Olukord on aga juba praegu väga-väga halb, nii halb, et seda on võimatu topeldada. Kui inimliigi mõju on praeguseks kasvanud sellise määrani, et maismaa selgroogsete biomassist moodustavad farmiloomad koos inimesega
ca 96 protsenti, siis seda tendentsi ei anna enam topeldada. Oleme juba päris seina ääres. Täiemahuline kaos jõuaks kätte palju varem kui uduhämusel aastal 2050. 30 aastat sellist kasvu on muidugi võimatu, aga häda on selles, et eeltoodud artiklis on Sester toetunud tõsimeeli sellisele eeldusele.
Siinkohal rõhutan, et Sven Sester sai siin näiteks toodud täiesti juhuslikult. Ta esindab sellist maailmapilti ja mõtteviisi, mis pole kahjuks üldse originaalne, vaid paraku üsna levinud. Kui eksponentfunktsiooni ja naturaallogaritmi käsitlemiseks läheb vaja vilumust gümnaasiumiprogrammi tasemel, siis Rail Balticu kui kliimasäästuprojekti haletsusväärsuse eksplitseerimiseks piisab põhikoolimatemaatikastki. Selleks et näidata, kui tühise osa Eesti süsihappegaasi emissioonist moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal (osaline raudteele kolimine väidetavasti vähendab seda pisut), tuleb osakaalud kokku korrutada ja siis mitte eksida komajärgsete nullide loendamisel.

Roheline kooslus on liigirikas

Füüsikute ja lüürikute vastasseis roheliste eneste sees on kujund, mis viitab end praktikas korduvalt tõestanud hüpoteesile, et rohelised pole väga ühtne kamp. Vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus s.t. pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni. Tõsi on see, et mingi taseme rohelisuseni võib jõuda kaunis erinevat teed pidi. Materialistlikumat maailmavaadet konkretiseerides (pean konkretiseerimise all silmas, et tullakse reaalsete Maa andmete juurde, mitte ei jääda platonlike formulatsioonide tasandile) võib jõuda tehnoloogiliselt optimistliku rohelisuseni (olgu siin nimetatud ebamäärase viitena Marek Strandbergi), termodünaamika tõlgendamise kaudu tehnoloogiliselt pessimistliku rohelisuseni (näiteks Kaupo Vipp ja Karl Rebane3), nii-öelda lüürilis-muusikalisemad rohelised on aga näiteks valgustatud uuspaganad ja uusanimistid (olgu Ahto Kaasik või Valdur Mikita). Kuna nad näevad olukorra tõsidust, siis liigsest optimismist nad ei pakata, kuid üritavad hävingut maksimaalselt edasi lükata. Nende pilk on süvalokaalne, nad kaitsevad kohalikkust ja kodupaika.
Siis on veel spirituaalsem, end maailmas kodusena tundev või vähemasti kaotatud kodusust taastada püüdev liin (paneks siia kuhugi Toomas Trapido). Kristlikku vastutustunnet planeedi ees jutlustab esimene ökopaavst ehk paavst Franciscus. Märkimisväärne punaroheline liikumine, mis näiteks põhjanaabril on täiesti esinduslik, näib Eestis peaaegu täiesti puuduvat. Siis on veel noorema ja linlikuma kontingendi seas üha populaarsem humanismi edasiarendus, humanistlike printsiipide laiendamine teistele liikidele, veganlus ja vastuseis spetsiesismile ehk liigirassismile. Jne. Pilt on tõesti kirju ja juured väga harali.
Oma vaimusilmas unistan ehk sellisest poliitdebatist, kus võimaliku kooselu viisi otsivad ökoglobalistid ja ökolokalistid, need, kes on seisukohal, et inimesed tuleks maksimaalselt linnadesse pakkida, ja need, kes leiavad, et linnad on üldse saatanast; need, kes leiavad, et õigus on Pentti Linkolal, ja need, kes leiavad, et õigus on Marek Strandbergil; need, kes unistavad tehisintellektist, ja need, kes leiavad, et pääsetee on spiritualismis. Igatahes sellised, kel ökoloogiamõistmise miinimum on täidetud. Mitmekesisus muidugi jääb: rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.

PS. Siinkohal on paslik parafraseerida üht tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobžanski palju tsiteeritud lauset „Evolutsioonita ei ole bioloogias mitte millelgi mõtet“: ökoloogilise perspektiivita ei ole ühiskonna reformidel enam mingit mõtet, näiteks eriti pensioni puudutavatel.

1 https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/ kliima/rahvusvaheline-aruandlus/kui-palju-eestiskasvuhoonegaase-tekib 2 Mikk Salu, EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist. – Eesti Ekspress 1. X 2019.
3 Kaupo Vipi raamat „Globaalpohmelus“ on suurepärane kokkuvõte, aga võib ehk lugeda ka ENSV TA kauaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnet „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonnakaitse ka objektiivselt raske“ (Akadeemia 1990, nr 3).
Mitmekesisus muidugi jääb: rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.