Sport.delfi.ee: Tõrjutud sportlased ehk Mida nemad ka spordist teavad (Jaan Martinson)

27.03.2016Meediakajastus

Sporti juhivad Eestimaal ametnikud, ärimehed ja poliitikud, tegevsportlasi millegipärast ligi ei lubata.

Nüüd, kus käib Eesti olümpiakomitee presidendikampaania ning õhk ja eeter on sporti ja spordi tulevikku puudutavatest sõnumitest paks, tekib küsimus: kelle heaks ja hüvanguks kogu see jant käib? Kõik ümberringi ajavad tarka juttu ning kolm meest lubavad kokku maad ja taevast. Aga kas keegi on tegevsportlastelt, kes peavad täna ja homme Eestile au ja kuulsust tooma, küsinud, mida nemad asjast arvavad? Eks meedial tule endale tuhka pähe raputada, sest kes keelab sportlastelt küsimast. Kuid paraku on aastatega välja kujunenud tava, et tegevatleete spordi juhtimisse ei kaasata. Nad on kõrvale jäetud, nende sõnumit ei kuulata, neid ei kaitse keegi. On olemas säärane organisatsioon nagu Eesti sportlaste ühendus, ent kui aktiivselt see enam tegutseb, on iseasi.

Kui vaadata EOK tulevase täitevkomitee kandidaate, siis mitu tegevsportlast nende sekka kuulub? Null. Ühe liikme saavad sportlased sinna saata. Praegusesse täitevkomiteesse kuuluv sportlaste esindaja, kulturist Ott Kiivikas oli muide ainus, kes julges kuulutada, et katuseraha on jama ning tema sellist korruptsioonihõngulist asja ei poolda. Teised laiutasid ainult käsi: pole midagi teha, riigikogulaste käsk on ülem, meie oleme kõigest mutrikesed.

Tegelikult pole vaja nii kõrgele ronidagi, sest alaliitude tasemel on seis sama. Juhatuste liikmete nimekirjades kohtab sportlasi imeharva.

Kokkuvõtteks võiks öelda: Eesti sport on ametnikekeskne ja ülepolitiseeritud. Kõik arvavad teadvat, mida sportlased tahavad, aga kas teavad? Atleetidega juttu puhudes selgub, et kiidulaulu nad praegusele süsteemile ei laula. Üritavad hoopis kuidagiviisi ellu jääda ja süsteemi kiuste medaleid võita.

Terve uputus poliitikuid

Kahjuks pole sportlased ainsad, keda eiratakse. Kui palju on EOK täitevkomitee kandidaatide seas tegevtreenereid? Ainult paar. Seevastu poliitikuid on terve uputus. Kuidas meeldiks näiteks selline täitevkomitee koosseis: Edgar Savisaar, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Kert Karus, Laine Randjärv, Margus Hanson, Mihhail Kõlvart, Märt Sults, Rainer Vakra, Remo Holsmer, Riho Terras, Sven Sester, Urmas Paet. Võimas! Ja täiesti teostatav.

Huvitav, miks ei võiks spordi juhtimise juures olla Gerd Kanter, Nikolai Novosjolov, Irina Embrich või kes tahes tubli ja kogenud atleet? Või mõni austusväärne treener, kes teab, kuidas asjad käivad või peaksid käima? Ent milleks? Poliitikud kõlbavad küll, sest andis jumal ameti, küll annab ka mõistuse.

Lõpetuseks. Juhtusin lugema toona tegevsportlaste kilda kuulunud Erki Noole sütitavat sõnavõttu 2002. aasta Eesti spordi kongressil, kus ta rääkis enda ja kolleegide elust ja muredest. Viimaselt spordikongressilt seevastu sportlaste sõnumit ei meenunud. Protokoll kinnitas kahtlusi, sportlased ega treenerid sõna ei saanud. Õige kah, mida nemad ka asjast teavad?