Tervis.postimees.ee: Ossinovski: haiguspuhangu pärast haigekassa juhti vastutusele võtta on naeruväärne (Hanneli Rudi)

06.09.2016Meediakajastus

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski (SDE) ei näe põhjust haigekassa juhatuse esimeest Tanel Rossi lahti lasta, kuigi raviraha on poole aastaga kulunud ligi 33 miljonit plaanitust rohkem. Suure miinuse põhjuseks peab ta rahandusministeeriumi vigast prognoosi.

-Nädala eest ütlesite, et on olemas regulatiivsed meetmed haigekassa suure miinuse vähendamiseks.

Nõukogul või poliitikakujundajatel on võimalik miinus jõuga alla tõmmata. Üks variant on kärpida teisel poolaastal eriarstiabi ravimahtu. See oleks [haiglatega sõlmitud] lepingu rikkumine. Mina seda ei toeta, sest nii ei jõua me kuhugi. Kolmest ülekulu põhjustanud eelarvereast on kaks täiesti ennustamatud ja sellepärast ei tundu plaanilised patsiendid ravita jätta väga mõistlik.

-Aga midagi saab ju teha? C-hepatiidi ravikulu on kontrolli alla saadud ja haigeks me ilmselt ka nii palju enam ei jää.

Minu ennustus on see, et mitte midagi tehes läheb miinus aasta lõpuks oluliselt väiksemaks, sest sotsiaalmaksu laekub rohkem ka teisel poolaastal.

Eks me vaata, mis valikud on. Mõned valikud on mõistlikud, mõned mitte.

-Millised on mõistlikud?

On võimalik hakata tegema varem välja käidud asju, kuigi väga palju raha need kokku ei hoia.

Üks asi on panna sünnitus-, haigus- ja hooldushüvitistele peale kolme keskmise palga lagi nii nagu vanemahüvitistel. Eeskätt hoiab see raha kokku järgmiseks aastaks.

Sellele on vähe tähelepanu pööratud, aga suurem mure ei ole mitte tänavune, vaid järgmise aasta eelarve. Selle aasta eelarve seis on paari kuuga märgatavalt paranenud ja haigekassa miinus pole riigieelarvele suur probleem. Kuna järgmise aasta majanduskasvu prognoosi on alla toodud, on seal suurem mure. Tuleb arvestada tervishoiutöötajate palgakokkuleppega. Murekohti on rohkem, aga paar asja õnnestub järgmiseks aastaks ära teha.

-Kas olete rahul haigekassa juhtkonna tööga? Avalikkus nõuab verd, sest 33 miljonit miinust on palju ja keegi peab võtma vastutuse.

Kas [rahandusminister Sven] Sester võtab vastutuse 73 miljoni euro eest käibemaksu alalaekumise pärast, kui juhid vastutavad selle eest, et prognoos mööda läheb? Talt võiks küsida, kas ta on peaministrile juba avalduse viinud. On pannud valitsuse väga raskesse sundviskesse, nagu peaminister ütles. Tagantjärele avastab, et 73 miljonit on puudu. Mis me nüüd teeme? Peame hakkama kulusid kokku tõmbama.

See on naeruväärne. See ei ole maakonna bussiliin, et võtame ühe väljumise vähemaks, küllap elavad üle. Konkreetseid kulusid vaadates: viirushaiguste puhangu pärast haigekassa juhtkonda vastutusele võtta on naeruväärne. See, et rahandusministeerium pani palgaprognoosiga mööda, tähendab haigekassale suuremat kulu, kusjuures sotsiaalmaksu ülelaekumine ei kata seda puudujääki.

Kas saite aru?

-Sain küll.

Minu meelest ei ole Sester sellest siiani aru saanud, kuigi olen püüdnud selgitada. Kui sul on pikemad haiguslehed ja samal ajal on need kallimad, sest palgad on suuremad, siis on see kahekordne ülekulu.

Mis puudutab ravimeid, siis läks prognoos mööda. C-hepatiidihaigeid oli rohkem, kui eeldati. Me oleme nõukogus rääkinud, et terviseinfosüsteemis peaks see info kajastuma. Praegu seda sinna ei kanta. Haigekassa korrutas oma parimas teadmises erialaliidu antud patsientide arvu kahega, aga ikka oli liiga vähe. Igal juhul on tähtsam see, et 500 inimest on saanud terveks, kui see, et meil on ajutiselt kaks või kolm miljonit lisamiinust.

-Selle väitega rahandusminister küll nõus ei ole.

Kui keegi peaks selle eest vastutama, siis mina, sest mina andsin sellele ravimikokkuleppele allkirja.

Kolmas teema on haiglate ületöö, neid reegleid ei kehtestanud haigekassa juhatus, vaid Taavi Rõivase sotsiaalministriks oleku ajal haigekassa nõukogu. Need toimisid mitu aastat enam-vähem hästi. Ületööd ei ole võimalik lõpetada, sest me ei saa infarktihaigele öelda, et praegu ravi ei saa. On vaja puhvrit. Neid koefitsiente võib järgmisel aastal vaadata, äkki on need läinud haiglatele liiga soodsaks.

Aga põhipinge tuleb sellest, et ravijärjekorrad on pikad, erakorralisi haigeid tuleb juurde, sest plaaniliste haigete järjekorrad on üle ooteaja. Tervishoiutöötajate palganõuded ei mahu haigekassa rahastamise raami, millest tuleb surve ületööks, et töötajatele palgad välja maksta.

Mida siis tegema peaks? Üks variant on kärpida ravimahtu. Mina arvan, et tegelikult ei taha seda ka rahandusminister.

-Kui suurt survet teile avaldatakse, et haigekassa juht Tanel Ross lahti lasta, et avalikkuse silmis asi parem välja paistaks?

Seletage mulle ära, kus haigekassa juhatus tegi vea, siis võime seda arutada. Mina ei ole seda tuvastanud. Jutt, et ta ei informeerinud nõukogu, ei vasta tõele. Iga kuu saavad nõukogu liikmed detailse ülevaate.

-Riigieelarve järgi väheneb haigekassa miinus iga aastaga, aga haigekassa nõukogu kinnitatud eelarves on järgmise aasta peal kirjas kümme korda suurem puudujääk: –1,2 miljoni asemel –12 miljonit eurot.

Viis miljonit sinna, kümme miljonit tänna on rahandusministeeriumi prognoosi muudatuse tagajärg. Rahandusministeerium on prognoosi pärast eelarve kinnitamist eelmisel aastal nii palju muutnud, et arvud hüppavad ühte- ja teistpidi. Mingit poliitika muutust pole olnud.

Aastal 2013, kui Taavi Rõivas oli sotsiaalministrina haigekassa nõukogu esimees, kinnitati aus prognoos, mille järgi peaks sel aastal haigekassal tulema 26 miljonit miinust. Alates 2014. aastast näeb riigieelarve haigekassale ette suurt miinust ning siis hakkab prognoos kiiresti kunstlikult paranema ja jõuab rõõmsasti nulli. Kust see usk on tulnud? Demograafia läheb kehvemaks, tervishoius tõusevad hinnad inflatsioonist kiiremini, meedikute palgad tõusevad ennaktempos, aga haigekassa positsioon läheb iga aastaga justkui paremaks.

-Sotsiaalmaksu laekub ju rohkem. See on Eestis ainus maks, mis hästi laekub.

Elanikkonna vananemine on oluliselt suurema kaaluga kui sotsiaalmaksu parem laekumine.

Mulle näib, et rahandusministeerium on neid arve natukene sättinud, sest järgmise aasta riigieelarves on väga oluline, et see oleks nullis, aga ülejärgmiste [maksulaekumist] jõuab korrigeerida kehvemaks. Haigekassa nelja aasta eelarve koostamisel pole mingisugust mõtet, sest riigieelarve mõeldakse läbi ühe aasta kaupa.

Ülejäänu on puhas raamatupidamine: paneme mõned miljonid siia-sinna, et paberil tuleks null kokku, sest keegi ei usu tegelikult, et sellised arvud tulevad kokku.

-Nii et haigekassa nõukogu eeldab, et järgmise aasta eelarve on 12 miljoniga miinuses, aga riigieelarve näeb kümme korda väiksemat miinust? Keset aastat muudab rahandusministeerium prognoosi ja pärast muudatust ollakse hoopis 33 miljoniga miinuses?

Võib vabalt olla. Rahandusministeeriumil kadus poole aastaga ära 73 miljonit käibemaksu.

Pension on lihtne asi. Sa tead täpselt, mitu inimest läheb sel aastal pensionile, ja sa tead, kui palju sa neile maksad – saab täpselt prognoosida, kui palju tuleb pensioni väljamakseid. Tervisesüsteem on nii palju keerulisem, et sellist prognoosi ei ole võimalik teha.

Võtame näiteks kõige suurema kulu – eriarstiabi. Aastatega on erakorralisi patsiente juurde tulnud, sest nad ei ole saanud plaanilist ravi. Pole ju võimalik ette kujutada, et kiirabi viib inimese infarktiga haiglasse, aga seal öeldakse, et nad ei võta praegu vastu, proovigu kõrvalhaiglasse, sest neil on kardioloogia rida juba täis.

-Just üleeile teatas haigekassa juht Tanel Ross, et haiglatele ei maksta varsti enam kogu ületööd kinni.

Küsimus ei ole selles, nagu me ei oleks võimelised haiglatele ütlema, et raha on otsas. Küsimus on selles, mis on raha otsasaamise mõju. Ega haiglad niisama seda raha kõhu alla korja, nad osutavad selle eest inimestele teenust. Me teame, et seda teenust on vaja rohkem, kui meil on ostmiseks raha.

Me püüdsime väga pingsalt teha eelarvet nii, et ravijuhtude arv kokkuvõttes ei langeks. Saime enam-vähem hakkama. Samas tuleb erakorralisi patsiente juurde ja haiglad ei saa neid tagasi saata. Isegi kui see ületöö on neile kahjumlik, teevad nad selle ära.

Teine asi on selles, et praegu kehtiv tervishoiutöötajate palgakokkulepe käib haigekassale üle jõu. Sellest ei soovita avalikult rääkida, aga seda teavad väga hästi nii haiglad kui ka need, kes on püüdnud seda eelarvestada. Kuna keegi ei tahtnud enne valimisi meedikute streiki, sõlmiti 2014. aastal palgalepe. Aga on olnud paras kunst suruda kahel järjestikusel aastal kümneprotsendiline palgatõus [ravijuhu] hindadesse. Haiglad ütlevad otse, et praegused hinnad ei kata seda palgakokkulepet. See on üks põhjus, miks on aasta alguses tehtud ületunnitööd: et maksta oma töötajatele palk välja.

-Haiglaid hoiatati juba mais, et ületunnitöö tegemisele tuleb piir panna.

Haiglad on ületunnitöö tegemist tagasi tõmmanud, aga millise hinnaga? Nüüd kirjutab meedia, kuidas kellegi plaaniline operatsioon lastehaiglas lükati edasi teise poolaastasse.

-Praegu käivad läbirääkimised uue palgakokkuleppe üle. Meedikud pole teatanud, et nad loobuvad palgatõusust?

Muidugi ei ole. On öelnud hoopis teisi sõnu. Kevadel ütles arstide liidu esimees riigi pakutud 5,6-protsendilise keskmise palgatõusu kohta, et see on ümmargune null. Nad on küsinud üle kümneprotsendilist palgatõusu kõigile, ja arst-õppejõududele 22 protsenti. Viieprotsendiline palgakasv on juba eelarvesse sisse kirjutatud. Riik on palgaläbirääkimisi alustanud väga heldelt, öeldes, et keskmise palga ulatuses on meil kate olemas. Seda on kurjasti ära kasutatud.

-On välja käidud mitu ideed, kuidas olukorda lahenda. Näiteks anda osa rahast erameditsiinile, sest nemad töötavad tõhusamalt.

See on suur teema ja seda tuleb arutada komplekssemalt, kui loopida mikrofoni ees sõnu, et erameditsiin on tõhusam. Tihti paistab selle tagant välja huvi suurendada patsiendi omaosalust. Seal ei ole meil minu meelest palju läbirääkimisruumi.

Kui räägitakse, et erafirmas on ravimine odavam, siis seda peab võtma väga skeptiliselt. Kui räägitakse patsientide vabast liikumisest, siis selle eesmärk on suurendada omaosalust ehk tõmmata haigekassa raha erameditsiini ja küsida patsientidelt veel raha juurde. Selle mõju oleks lihtne: jõukamad saaksid paremat teenust, aga vaesemate, ja neid on Eestis enamik, juurdepääs arstiabile halveneb.

-Kas kõne alla võiks tulla visiiditasu tõstmine, sest viis eurot pole enam kuigi suur raha?

Mõnele on, mõnele ei ole. Neil, kes vajavad ravi kõige enam, ei ole ülemäärast jõukust. Tihti on nad eakad, kes vajavad rohkem ravimeid. Ka seal on neil vaja maksta omaosalus, sest käsimüügiravimid tuleb täie hinnaga välja osta.

-Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov pakkus välja mõtte, et jõukamad inimesed maksku soodusravimite eest rohkem.

Samamoodi võib pakkuda, et jõukamad inimesed võiksid oma laste koolihariduse eest ise maksta – miks nad peaksid tasuta saama? Aga me ei arva, et hakkame rikkamatelt õppemaksu küsima. Loogika on väga lihtne: tegemist on koolikohustusega. Me kõik maksame selle solidaarselt kinni ja riik loob süsteemi, mis tagab hariduse.

Tervishoiuga on täpselt samamoodi: see on solidaarne sundkindlustus ehk kõik maksavad riigile raha ja riik tagab teenuse. Need, kes arvavad apteeki minnes, et ei pea seda paarieurost soodustust saama, on selle oma kõrgema palga pealt maksuna kinni maksnud. Oleks kaunis ebaõiglane, kui paremat palka saavad inimesed maksavad rohkem maksu, aga saavad kehvemat teenust.

-Kas kõik need ideed (tervisekonto, erameditsiin, ravihind) on tähelepanu mujale juhtimiseks sellelt, et meil on liiga vähe maksumaksjaid?

Ma arvan küll. On ka minu kabinetis käinud inimesi, kes räägivad, et Eesti riik ei saagi sellist tervishoidu tagada. Et tuleks unustada sotsialistlik mull, et kõik pääsevad arsti juurde, et tuleb tõsta omaosalust. Mina ei nõustu sellega.

Jah, probleem on, aga see tuleb ära lahendada ja see ei ole teab mis ületamatu. Lahendused on olemas. Lahendus on, et muudest tuludest tuleb tervishoidu raha juurde panna. Pensionidesse me ju paneme.

-Olete öelnud, et tervishoid vajaks juurde sada miljonit eurot aastas. See on märksa suurem summa kui praegu haigekassa puudujääk. See on kohustus, mis kestab aastaid ja aina kasvab.

Eks neid arve ole igasuguseid. Tervishoiueelarvet võib julgelt kahekordistada ja teenus läheb paremaks, aga see on siiski ühiskondlik kokkulepe. Praegu oleme olukorras, kus senisel tasemel senist teenust me enam kaua osutada ei suuda.

-Kui palju on vaja raha juurde, et ma ka edaspidi saaksin oodata kõigest poolteist aastat põlveliigese vahetamist? Enamikul erialadel on juba praegu ooteaeg pikem, kui reeglite järgi tohiks.

Järjekordade normaegu pikendati kriisi ajal, aga tagasi ei ole lühendatud. See oli kriisimeede. Nüüd me ei püsi enam isegi selles graafikus.

-Kui palju peab riik tervishoidu raha juurde andma, et saaksime praegusel tasemel tervishoiuteenust tulevikuski?

Tervishoiutöötajate palgatõusuta – ja see on enam-vähem aus pilt – on järgmisel aastal haigekassa eelarves 12 miljonit miinust, 2019. aastal 15 miljonit. Siia sisse on arvestatud sotsiaalmaksu parem laekumine, aga võib-olla laekub hoopis halvemini.

Seni on hästi laekunud ja me oleme suutnud haigekassa kriisi kolm aastat edasi lükata. Oleks meil 2013. aastal sotsiaalmaksu alalaekunud, oleks eelarve 30 miljoniga miinusesse jäänud. See, et mingil aastal hüppab prognoos või mingi kulurida kümne miljoni võrra siia-sinna, ei ole põhimure. Põhimure on see, et meil on vaja tagada haigekassale stabiilne sissetulek, mis sõltuks järjest vähem üksnes sotsiaalmaksust.

-Tutvustasite juulis valitsusele ideed, et riik hakkaks pensionäride eest ravikindlustusse maksma. See ettepanek ei tee rahandusministrit õnnelikuks.

Selles on kõik ühel meelel, et süsteem vajab muutmist. Küsimus on selles, kust tuleb kate ja mis aastal seda teha. Alternatiiv on viia mingid kulud haigekassast välja. See lükkab kriisi edasi. Kui töövõimetushüvitis haigekassast välja viia, on mure lahendatud aastani 2027.

-Selleks et pensionäride eest sotsiaalmaksu maksta, tuleb riigil see raha kusagilt võtta. Kust?

See on maksupoliitika küsimus. Peaministri erakonna nõudmisel on tehtud poliitiline valik, et me langetame ravikindlustuse sotsiaalmaksu ühe protsendi võrra – eelarvesse jääb laekumata 90 miljonit. Kui need 90 miljonit tuleksid ravikindlustusse juurde, oleks järgmised kümme aastat enam-vähem. On võimalik tõsta õlleaktsiisi, väga kenasti laekuksid miljonid.

-Kas suhkrumaks tuleb?

Oleme teinud koos maailma terviseorganisatsiooniga toote maksustamise teaduspõhise analüüsi. Tulemus on, et seda on mõistlik teha inimeste tervise säästmiseks ja see annab raha. Teeme sellise ettepaneku. Ma kardan, et partnerid on pigem skeptilised. Hästi – pakkugu siis teisi variante.

-Kui haigekassa nõukogus on enamus teie, siis valitsuses rahandusministri poolel.

No eks valitsuses ole endisi sotsiaalministreid üksjagu. Alates 2005. aastast on rahvusvahelised organisatsioonid juhtinud tähelepanu, kuhu me teel oleme. Otsustamist on edasi lükatud, kuna on kuidagi hakkama saadud. Viimastel aastatel on tänu sotsiaalmaksu paremale laekumisele jäänudki mulje, et saab pakkuda korralikku teenust ja langetada makse. See ei ole võimalik. Eks nüüd oleme jõudnud selleni, et tuleb otsustada.

Haigekassa sissetulekust piisab, et purjetada aastani 2020, on ainult riigieelarve tasakaalu probleem, millega peab tegelema rahandusminister. Aga minu ootus on, et me ei jätaks otsustamist viimasele aastale, kui tuleks paaniliselt otsida katteallikaid ja makse tõsta.

-Kas valitsuse teised osalised on selleks valmis?

Eks siin räägitakse, et tuleb efektiivsust tõsta. Loomulikult tuleb, ja tõstame ka. Aga see ei vabasta meid probleemist, et süsteem vajab lisaraha.

-Kas selles on valitsus üksmeelel, et jätkame solidaarse süsteemiga?

Minu osalusega valitsuses muud süsteemi kindlasti ei tule.

-Ma saan aru, et te ei ole kolleegide silmis lemmikute seas, sest teete tülikaid ettepanekuid. Piirate alkoholireklaami, teete töösturite, kaupmeeste elu keeruliseks ja nüüd tahate, et rahandusminister leiaks tervishoidu raha juurde.

See probleem pole uus, justkui saabunuks Ossinovski sotsiaalministeeriumi ja avastanuks, et tervishoius on kümneid miljoneid puudu. See, et kümme aastat on ekspertide soovitusi eiratud, ei tee fakti olematuks. Olukord on selliseks kujunenud meie endi valikute tulemusel, sest me ei ole otsustanud, kuigi näiteks pensionikindlustuses on otsused tehtud kümme aastat ette. Ka tervishoius oleks võinud need otsused teha kümme aastat tagasi.

-Sellepärast, et sotsiaalministrid on tulnud ja läinud, on haigekassa juhatus pidanud tervishoiu juhtimise enda peale võtma.

Selle juhtimise ma võtan tagasi.

-Mis saab pärast teid, kui järeltulija ei ole nii tarmukas?

Usun, et sotsiaalministeeriumi juhtimine teeb tugevamaks.

Me oleme teema teadlikult endale tagasi võtnud, paraku on mitu poliitilist otsustamist nõudvat ebamugavat teemat lükatud varem haigekassasse. Nagu eriarstiabi geograafiline kättesaadavus, mida hakati tegema haigekassa juhatuse otsuse alusel, kuigi neil pole mandaati regionaalpoliitilisteks otsusteks.

-Haigekassal pole ju raha, nad peavad midagi tegema.

Maakonnahaiglate pealt ei hoia midagi kokku. Seal on küsimus, kuidas leida tasakaal meditsiinilise efektiivsuse ja regionaalpoliitiliste huvide vahel. Haigekassa püüdis lahendada patsientide vähesuse probleemi, mis tähendab, et arst ei saa kvalifikatsiooni hoida, kui tema erialal pole piisavalt patsiente.

Teine pool on arstide vananemine. Vaadata on vaja kaugele. Paneme ministeeriumis kokku prognoosi koos patsientide prognoosiga.

Ministeerium peab tervishoiupoliitikat juhtima, see on selge.

-Kui suur on tõenäosus, et te suudate 22. septembril valitsuse ära veenda? Peaminister hoiab pigem rahandusministri poole, leides, et sotsiaalmaksu laekub hästi ja haigekassa ei saa majandamisega lihtsalt hakkama.

Jätan viimase osa kommenteerimata. Aga eks vaatame mõningaid väikseid asju, mida on nagunii mõttes olnud teha. Näiteks lagi hüvitistele. Olen rahandusministrile öelnud, et sel aastal meil manööverdamisruumi eriti ei ole. Eeldan, et miinus tuleb aasta lõpuks oluliselt väiksem kui 30 miljonit, [riigieelarves ette nähtud] üheksa miljoni peale võib-olla ei saa.

Mure on eeskätt järgmiste aastate pärast, sest prognoosis kirjas olevale 12 miljonile tuleb juurde tervishoiutöötajate palganõue. Meil on hädasti vaja pikemaajalist rahastamise kokkulepet, mis annab võimaluse meedikutega läbi rääkida.

-Kas miinusest välja tulemine ja uue rahastamissüsteemi loomine on seetõttu lihtsam, et valitsuses on hulk inimesi, kes on olnud sotsiaalminister?

Igaühele neist meenub midagi, mida nad sotsiaalministrina tegid või tegemata jätsid või linna peal kuulsid. See ei edenda struktureeritud arutelu ülemäära. Kui võtaksime päeva või kaks, et arutada Eesti ühte olulisemat teemat, ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkust, võiks ekspertteadmisest kasu olla.