Terviseleht: Andres Kork: haigekassa eelarve tasakaal 450 000 ravimata haige hinnaga?
05.09.2016MeediakajastusArstide liidu eelmine president Andres Kork tõi näiteks, et kui esimesel poolaastal ligi 33 miljoni euroga miinuses olevat haigekassa eelarvet oleks püütud eriarstiabi arvelt tasakaalu ajada, vähendanuks see ambulatoorseid vastuvõtte 450 000 või statsionaaris plaaniliste haigete ravi poole võrra.
Haigekassa esimese poolaasta eelarve oli ligi 33 miljoni euroga miinuses, rahandusminister ütleb, et põhjus on kehvas planeerimises. Kuidas teie seda näete?
Rahandusminister on haigekassa nõukogu liige ja hääletas ise eelarve poolt. Küsimus on selles, kas nõukogu oli haigekassa tegelikust rahalisest seisust informeeritud või mitte. Mul on olemas nõukogule tutvustatud materjal, kus haigekassa arvestas välja patsientide ravivajaduse 2016. aastaks. See oli 74 miljonit eurot suurem kui haigekassa rahalised võimalused. Nii, et nõukogu teadis, et eelarve kinnitati 74 miljonit eurot allapoole tegelikku vajadust, ka rahandusminister Sven Sester teadis seda. Öelda nüüd, et see oli üllatus, on natuke huvitav.
Kui vaadata haigekassa eelarvet, siis kust oleks võimalik see ligi 33 miljonit kokku tõmmata?
Kindlasti ei saaks seda teha soodusravimite ega töövõimetushüvitiste pealt, need tuleb haigekassal seaduse järgi kõik välja maksta. Kindlasti tuleb ka perearstiabi kogu mahus tasuda. Ülejäänud, peale eriarstiabi, on kõik suhteliselt väikesed kulud. Ambulatoorse eriarstiabi maht oli esimesel poolaastal 109 miljonit eurot. Selle vähendamine 32 miljoni euro võrra tähendaks, et oleks pidanud tegema ca 450 000 vastuvõttu ehk ligi kolmandiku vähem. Pole väga reaalne. Teine võimalus oli vähendada statsionaarset ravi, mille eelarve oli 156 miljonit eurot. Üle 60 protsendi haiglaravist on erakorraline töö, millest ei saa keelduda. Ainult ca 40 protsenti tööst on plaaniline. Siin oleks kokkutõmbamine tähendanud seda, et plaanilisi haigeid oleks haiglates ravitud poole võrra vähem. Ma arvan, et see olnuks ebarealistlik ja haigekassa käitus õigesti, et selliste sammude peale ei läinud.
Milles on probleemi lahendus?
Lahenduse pakkus välja Maailma Terviseorganisatsioon juba oma 2010. aasta uuringus, kus leidis, et haigekassa ressursid saavad tõenäoliselt läbi aastateks 2012-2015 ja hiljemalt aastast 2015 peaks valitsus leidma lisaressursse. Nagu teame, 2015. aastal valitsus muutiski tervishoiu rahastamise korda. Ainult, et vastupidises surmas – ravikindlustusmaksu otsustati vähendada. Seni, kuni rahastamisega midagi positiivset ette ei võeta, pole normaalset lahendust näha.
Võrreldes 2014. aasta haiglaravil olnud patsientide tegeliku arvuga, oh 2016. aasta haigekassa tellimus 8 protsenti väiksem. Kui haiglad täidavad lepinguid ega ületa neid, siis on tänavu võimalik ravida statsionaaris ligi viiendiku võrra haigeid vähem, mis tekitab väga pingelise olukorra nii meedikutele kui haiglatele. Neid näiteid võib tuua rohkemgi.
Omaette küsimus on valitsuses kinnitatud riigieelarve strateegia, mille järgi oleks haigekassa eelarve juba käesoleval aastal pidanud olema nulli lähedal ja järgmine aasta plussis. Nagu rääkisin, on ravijuhtude vähendamine tänastes tingimustes ebarealistlik. Valitsus oleks pidanud riigieelarve strateegia kinnitamisel ausalt välja ütlema, et on otsustanud hüppeliselt pikendada ravijärjekordi. Vastasel korral hakatakse süüdistama nii haigekassat kui meedikuid. Kui valitsus seda ütleb ja inimesed jäävad otsusega rahule ning hääletavad järgmistel valimistel selle valitsuse poolt, siis on ju kõik korras.
Üks probleem, mis välja toodi on liiga suur ülekulu. Kas see oleks olnud välditav?
Toon ühe näite ülekulust Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikus, mis on ainus nakkuskeskus Põhja-Eestis. Nakkushaigeid oli esimesel poolaastal rohkem kui eelarves planeeritud ja nakkushaiged on teatavasti kõik erakorralised patsiendid. Haigekassa rahad lõppesid mai alguseks. Kui haigla oleks ainult majanduslikult mõelnud, oleks ta nakkuskliiniku uksed sulgenud ja see, kuhu haiged lähevad, oleks olnud valitsuse või haigekassa probleem. Loomulikult raviasutus selle peale ei läinud, mille tõttu tuli enam kui 400 000 eurot ülekulu. See makstakse haiglale kinni koefitsiendiga 0,3. Ühe korra saab haigla endale seda lubada, rohkem ta seda enam teha ei suuda.
Ületöö oli suures enamuses hädavajalik. Lihtsalt ei olnud võimalik patsientidele ära öelda.
Rahandusminister leiab, et teete tööd liiga kallilt – erasektor on odavam.
Nii palju, kui mina mäletan – olen õppinud natuke ka majandust -, siis majandusseadused on absoluutsed ja kehtivad kõikjal ühtemoodi. Ma ei tea täna ühtegi riiki, kus arstiabi andmine erasektori kätte oleks teinud tervishoiu odavamaks. Üldreegel on see, et tervishoid kallineb erasektorisse suunamisel oluliselt ja tõenäoliselt ei suuda ühiskond seda kinni maksta. Ainuke põhjendus surmata erasektorisse rohkem vahendeid, võiks olla soov lasta haigekassa kiiremini pankrotti, et sundida valitsust tegutsema, aga väljapääs see kindlasti ei ole. Need, kes soovitavad erasektori suuremat kaasamist, võiksid tuua maailmast näiteid, kus niimoodi on positiivseid tulemusi saadud.
Sven Sester rääkis, et kui tervishoidu lisaraha tuua, siis see tuleks õpetajate, omavalitsuste vms arvelt ja pakkus, et võibolla võiks inimeste omaosaluse üle vaadata.
Eesti tervishoiukulutuste protsent SKPst on Euroopas kõikunud tagantpoolt teise ja kolmanda koha vahel. Pisut on see kahe viimase aasta jooksul tõusnud, kuna omaosalus on hüppeliselt kasvanud ja jõudnud veerandi peale. See on ka piir, kust euroliit hakkab vaatama, et süsteem ei tööta normaalselt ja arstiabi pole kõigile kättesaadav. Omaosaluse tõstmine ei ole väljapääs, seda on öelnud ka Maailma Terviseorganisatsioon. Ressursse tuleb leida avalikest vahenditest. Pakutud on erinevaid võimalusi. Näiteks pankur Indrek Neivelt tõi välja, et välispangad viivad Eestist välja üle 300 miljoni euro kasumit, makstes tulumaksu keskmiselt ainult 1,8 protsenti. Ma ei saa aru, mida mõtlevad Eestis finantsidega tegelevad poliitikud, et selline asi saab jätkuda. Teiseks on meie kapitalimaksud nulli lähedal. Eesti maksupoliitika on orienteeritud sellele, et rantjee-elu oleks võimalikult mugav, dividendidelt sotsiaalmaksu maksma ei pea. Kas jätkame samamoodi või tahame, et meie inimesed oleksid terved?
Võimalusi on palju, kust raha võtta, küsimus on tahtmises. Arvan, et ka astmeline tulumaks ei ole täna ainult Keskerakonna loosung, vaid ühiskonnas hakatakse jäljest rohkem aru saama, et ka see oleks üks võimalik väljapääs.
Selge on see, et kaua nii edasi ei saa. Teame, et keskmine eluiga Eestis on tõusnud, aga on ikkagi oluliselt madalam kui Skandinaavias. Praegu on haiguste ennetus alafinantseeritud. Teisalt näeme, et valitsuserakonnad võitlevad isegi selle vastu, et vüa poest sigaretid silma alt ära või piirata alkoholi reklaami. Kuni ennetus on tagaplaanil ja me ei suuda patsienti õigeaegselt ravida, on paratamatu, et keskmise eluea kasv ei too kaasa tervena elatud aastate tõusu. Inimesele on ikkagi kõige olulisem, et ta elaks kaua tervena ja oleks töövõimeline. Selle eesmärgi suunas me praegu ei liigu.
Kui räägitakse, et tervishoidu võiks veelgi efektiivsemaks muuta, siis kas see jutt mõjub punase rätikuna?
Ei, iga toimivat süsteemi saab efektiivsemaks muuta. Eesti tervishoid on viimase 11-12 aasta jooksul olnud üheksa aastat kõige kuluefektiivsem Euroopas. Kolm aastat on oldud teisel kohal. Kui üks süsteem on kõige kuluefektiivsem, süs sealt on küll ilmselt võimalik veel resurssi välja pigistada, aga tõenäoliselt on tulemiks vajalikust vaid protsendi murdosa.
Madis Filippov, Med24.ee