Epl.delfi.ee: Tselluloositehas, katsepolügoon Tartu külje all? (Peep Mardiste)

12.02.2018Meediakajastus

Puidurafineerimistehase (lihtsustatult tselluloositehase) algatusrühm on uuringute algusfaasis, aga sihib tõenäoliselt Tartust vahetult ülesvoolu paiknevat asukohta. Kuna tehases plaanitakse seni järele proovimata uut tehnoloogiat, siis pole kindel, kas pangad nii riskantse projektiga kaasa tuleksid. Metsale ja veekvaliteedile langev surve võib osutuda liiga suureks.Tehase algatusgrupp on loonud mulje, nagu kaalutaks tehase arvukaid võimalikke asukohti, et keerukas analüüs lõpuks sobivaima kätte näitaks. Seega räägiti mõnda aega Suur-Emajõe jõgikonna kõrval ka Pärnu jõe alamjooksust ja Narva jõe jõgikonnast. Emajõgi tunduvat juba praegu algatusgrupile tõenäolisema asukohana, sest seal on tehasele tarvilikku vett rohkem. Ma ennustan, et selle valiku taga oli vähemalt sama oluline majandusargument – tehas ei taha hakata puidu pärast võistlema Pärnu ja Sillamäe sadamate väravahindadega ja loodab, et saab Lõuna-Eestist puu kätte väiksema konkurentsiga ehk odavamalt.

Tehase rajamisega seotud keskkonnaaspektidest teeb mulle kõige rohkem muret metsadele avaldatav surve ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua raiemahu suurendamise vajadust ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumisreegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune vaikne, aga süstemaatiline surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuksid, tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale. Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja.

Poliitiline surve

Ükski puidurafineerimistehase algatusrühma tellitav keskkonna- või tasuvusuuring ei suuda praegu välistada olukorda, kus hüpoteetilise tehasega läheb midagi viltu ja hiiglaslike laenude all ägavad omanikud panevad üksi või koos võlausaldajatega otsustajad valiku ette: oleme sunnitud poe kinni panema ja sajad töölised lahti laskma, kui te ei lihtsusta nt puidule juurdepääsu või ei alanda vee- või õhusaastetasusid. Arvata võib, et miljard eurot investeerinu muresid kuulatakse siiralt ja tähelepanelikult.

Maailmast on arvukalt tuua näiteid sellise keskkonna ja elanike tervise kulul väljapressimise kohta. Kaks aastat tagasi õnnestus Eestiski põlevkivifirmadel oma raskustele viidates valitsuselt välja kaubelda neile kasulik, aga keskkonnale kahjulik saastetasude viiekordne alandamine. Nagu põhjendas toonane rahandusminister Sven Sester: „Soovime võimaluste piires anda põlevkivisektorile keerulisteks aegadeks tuge nii, et inimesed ei kaotaks tööd ja sektor suudaks üle elada olukorra, mille on põhjustanud toodangu madalad maailmaturu hinnad.”

Töötasin eelmisel viiel aastal Genfis ÜRO keskkonnaeksperdina, nõustades kümne riigi valitsusi säästva veemajanduse ja -kaitse küsimustes. Olen kahjuks lähedalt näinud, kuidas valitsused teinegi kord leiavad, et suur investeering kaalub üles keskkonnakahjud, ja on valmis investorile igapidi vastu tulema.

Niigi reostunud Emajõgi

Eestis kehtib Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ, mille järgi on riigil kohustus peale jõgede praeguse veekvaliteedi hoidmise tegutseda ka suurema puhtuse saavutamiseks.

Emajõe puhul ei ole direktiiviga eesmärgiks seatud „väga head” taset seni saavutatud, viimase aruande andmeil on Emajõe veekvaliteet hoopis „halb” ehk mitu klassi kehvem. Ma pole suutnud välja mõelda, kuidas Emajõe kaldal töötav ja tootmisprotsessis vett kasutav suurtehas veeökosüsteeme ei kahjustaks ja sellega direktiivi eesmärgile vastu ei töötaks.

Põhjalikud uuringud muidugi alles käivad, aga Suur-Emajõe jõgikonna kaardi põhjal tundub mulle tehase ühe tõenäolisema asukohana Kärkna ja Vorbuse kant, kust Tartu linn vahetult allavoolu ja -tuult. Miks? Tehas vajaks juurdepääsu nii maanteedele kui ka raudteele ja Emajõe soistel kallastel pole raudteevõrk just eriti tihe. Uut raudteelõiku rajada on mitu korda keerukam kui kruusateed asfalteerida, seega peaks saama määravaks raudtee lähedus.

Ma ei imestaks, kui algatusgrupp teeks juba tulevaseks maade kokkuostuks ettevalmistusi. Kui asukoht avalikuks on saanud, on praegustel maaomanikel juba rohkem ruumi suuremat hinda küsida. Teoreetiliselt võib kõne alla tulla ka Reola või Aardla kant, aga raudtee jääks Emajõest juba liiga kaugele ja seal on infrastruktuur kesisem.

Ma pole tehase tulekus siiski kaugeltki veendunud, põhjuseks keskkonna- ja majandusküsimuste kombinatsioon. Tehase algatusgrupp suudab oma taskust välja panna väikese osa väidetavalt vajalikust miljardist eurost. Algatusgrupp või väljast tulev tuumikinvestor peab tõenäoliselt võtma sadade miljonite väärtuses pangalaenu või kutsuma osanikuks näiteks Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupanga või Maailmapanga sõsarpanga IFC.

Vähegi viisakad pangad suhtuvad keskkonnariskidesse tänapäeval vägagi tõsiselt. Tehase algatusgrupi sõnul pole valitav tehnoloogia veel teada, sest tehakse uuenduslikku asja, mida mujal veel õieti polegi. Sisuliselt oleks siis Emajõe vesikond uusima tehnoloogia katsepolügoon ja ma ei usu, et selline plaan läbi läheks.