Vaktsineerimisest strateegiliselt ehk 10 soovitust

23.02.2021Arvamus
Vaktsineerimisest strateegiliselt ehk 10 soovitust

Me oleme koroonaviirusest räsitud ühiskonnas elanud peaaegu aasta. Kui eelmisel kevadel oli küsimus selles, kuidas kõiki maailma riike ootamatult tabanud uue viirusega toime tulla, siis tänaseks oleme me mingil määral suutnud kohaneda. Nüüd on aga meie ees uus väljakutse. Kuidas peaks riik lahendama ühe juhtimisülesande – korraldada Eesti ühiskonnas vaktsineerimine nii, et võimalikult paljud inimesed saaksid võimalikult kiiresti vaktsineeritud. Hetkel on valitsus sellega totaalses hädas. Riigid, mis sellega esimesena edukalt hakkama saavad, saavutavad maailmas märkimisväärse konkurentsieelise, sest taastuvad nii majandus, haridus, kui ka teised valdkonnad.

Kuna tegemist on juhtimisküsimusega, siis siin on plaan ja põhitõed, millest peaksime Eestis lähtuma:

  1. Strateegia juhid (nt peaminister ja töö- ja terviseminister) ei tohi mattuda detailidesse.
    Pandeemiast väljumine on kahtlemata poliitiline küsimus. Loomulikult annavad eksperdid sisendid ja ettepanekud, kuid otsused jäävad poliitikute teha. Otsuse tegemiseks on vaja selget eesmärki, plaani ja tegevuskava ehk suurt pilti. Eesti riik ei võida sellest, kui riigi juhid tegelevad pisidetailidega. See võib kõlada karmilt, aga peaminister ei pea kümneid tunde vaagima, kas söögikohad suletakse 1 tund hiljem või varem. Peaminister peab sõnastama ajaraami ja tingimused, mis hetkest teatud asutused viiruse tõkestamiseks avatakse või suletakse. Igal väiksemal töölõigul või seatud ülesandel olgu aga üks konkreetne vastutaja, kes allub kindlale valdkonnajuhile.
  2. Strateegiat kohendatakse ja muudetakse vastavalt vajadusele.
    Vaktsineerimiskava koostades lepiti kokku, et teatud osa vaktsiine hoitakse varus, et tagada ühe doosi saanud inimestele teine doos. Tänaseks on vaktsineerimiskuuri läbinud 27 000 inimest ning lisaks on esimese doosi saanud 37 000. Kui me jõuame faasi, kus riskirühmad ja eesliinitöötajad on vaktsineeritud, tasub kaaluda aga muudatust senises strateegias. Suurbritannia ja Iisrael otsustasid, et teise doosi pärast ei muretseta ning esimese doosiga üritatakse vaktsineerida nii palju inimesi kui võimalik, sest esimene doos annab juba piisavalt tõhusa kaitse. See otsus põhines eeldusel, et ravimifirmad saavad oma „tootmisliinid“ tööle ning vaktsiini defitsiit väheneb aja jooksul – praeguse seisuga tundub, et nii ka läheb. See tähendab, et pärast riskirühmade vaktsineerimist võiks Eesti teha strateegias muudatuse ja minna üle Suurbritannia mudelile. See aitaks meil hõlmata võimalikult suurt osa ühiskonnast ning saaksime riigi avada plaanitust kiiremas tempos.
  1. Vaktsineerimistempot tuleb tõsta.
    Selleks, et vaktsineerida suur osa ühiskonnast võimalikult kiiresti tuleb vaktsineerida iga päev tuhandeid inimesi. Hetkel on Sotsiaalministeerium välja öelnud seisukoha: „nädalavahetustel vaktsineerimine ei ole eesmärk omaette.“ (Delfi 20.02). Vastupidi – nädalavahetustel vaktsineerimine on eesmärk omaette. Avaliku sektori asutused (haiglad, koolid, hooldekodud jne) peavad olema valmis suunama oma töötajaid vaktsineerima ka puhkepäevadel. Sellega võidame 7-päevase perioodi jooksul 2 lisapäeva, mis aitab vaktsineerimise tempot märkimisväärselt tõsta.
  2. Eesti on e-riik ja e-riik tuleb olla ka vaktsineerimise küsimuses.
    Täna antakse vaktsineerimisvõimalustest teada telefoni teel. Selleks, et panna end järjekorda ei tohi jääda lootma erinevate ametiasutuste võimekusele Exceli tabelit täita ja infot edastada. Hiljemalt märtsis tuleb käivitada ühtne registreerimissüsteem, mis oleks ühendatud terviseportaaliga. Inimene ei pea olema seotud oma perearstiga nagu pärisori oma maaisandaga. Iga inimene peaks saama portaalis valida endale sobiva koha ja aja vaktsineerimiseks. Nn „viimase hetke tühistamiste“ probleemi vältimiseks peaks iga vaktsineerimisaja tühistaja tasuma rahalise trahvi (visiiditasu). Piisava etteteatamise korral trahvi ei kaasneks.
  3. Tekitada tuleb võimalikult lai vaktsineerimisvõrgustik suuremates keskustes.
    Juba praegu, kui käib riskirühmade ja eesliinitöötajate on vaktsineerimine, tuleb tekitada võimalikult lai vaktsineerimisvõrgustik. See tähendab, et vaktsineerimine peaks olema võimalik nii haiglates ja perearstikeskustes, kui ka apteekides ning eraldi loodud vaktsineerimispunktides. Oluline on kaasata riiklike hangetega erasektorit (nt Synlab, Medicum). Selleks, et vaktsiini doosid raisku ei läheks, tuleb tekitada piisavalt pikad nimistud (vt eelmist punkti üleriigilisest registratuurist) koos varunimekirjadega.
  4. Vaktsiinitarned graafikusse.
    Euroopa Liit peab tagama piisava surve ravimifirmadele, et lepingutes lubatud vaktsiinikogused jõuaksid õigeaegselt liikmesriikidesse. Liikmesriikide (sh Eesti) tasandil tuleb hoida järjepidevat survet Euroopa Komisjonile, et nad tagaksid pideva dialoogi ravimifirmadega. Tarnete küsimuses tuleb olla nõudlik ka riigisiseselt. Tuhanded vaktsiinid ei saa jääda mõnda Eesti külmkappi päevadeks seisma. Kui vaktsiinid on kohal tuleb avaliku ja erasektori koostöös tagada õigeaegsed tarned ettenähtud keskustesse (Vt eelmist punkti). Sellest põhimõttest tuleb lähtuda argipäeviti ja nädalavahetusel.
  5. Inimesi tuleb ergutada ja motiveerida.
    Eesti ühiskonnas on inimesi, kes suhtuvad vaktsineerimisse skeptiliselt. Paraku näeme juba täna ka juhtumeid, kus inimesed kokkulepitud ajaks vaktsineerimisele kohale ei ilmu või lihtsalt keelduvad vaktsineerimise kellaaegagi kokku leppima. Vaktsineerimise populariseerimisele tuleb kaasata Eesti arvamusliidreid. Näiteks Suurbritannias räägivad vaktsineerimise vajadusest Sir Elton John ja Sir Michael Caine. Aga miks mitte mõelda ka võimalikele positiivsetele motivaatoritele (kampaaniad, väike meene/kink vaktsineeritule – nii nagu veredoonorluse puhul). Riiklikud kampaaniad koos lihtsasti mõistetava teekaardiga tuleb läbi viia traditsioonilises meedias ja sotsiaalmeedias.
  6. Korruptsiooni tuleb karistada.
    Erinevad korruptsiooniuuringud on näidanud, et korruptiivse tegevusega puutuvad inimesed kokku paljuski just meditsiinisüsteemis. Juhul kui päevavalgele tulevad korruptiivsed juhtumid, mis nõrgestavad vaktsineerimisprotsessi usaldusväärsust, tuleb need selgesõnaliselt hukka mõista ning selle eest vastutajatele tuleb määrata ka karistused. Usalduse ja läbipaistvuse tagamine on hindamatu väärtusega.
  7. Segaseid sõnumeid anda ei tohi.
    Sõnaseadmine on kriisiolukorras oluline. Vaktsineerimise puhul tähendab see seda, et valitsusel peab olema selge ettekujutlus, kas ja millistel tingimustel me ühte või teist vaktsiini kasutame. Kui peaminister ütleb intervjuus, et ta ei välista Sputniku vaktsiini kasutuselevõttu, kuid ei oska selgitada, millistel tingimustel ta Sputniku vaktsiini kasutuselevõttu toetaks, tekitab see asjatut segadust. Teises inforuumis elava inimese jaoks tähendab see seda, et ta võib keelduda Pfizeri, Moderna või AstraZeneca vaktsiinist lootuses, et varsti tuleb see „õige“ vaktsiin. Kui valitsusjuht ütleb selgelt, et Sputnikut Venemaa seniste infooperatsioonide tõttu kasutusele ei võeta, valitseb ühiskonnas aga selgus, mis aitab vaktsineerimisega edasi liikuda.
  8. Vastutavad juhid.
    Kriisiolukorras ei ole mõtet otsida eneseõigustust sellest, kas ja kes on varem midagi valesti teinud. Ka algaja juht on juht. Valitsuse või ametiasutuse kaadrimuudatus ei vähenda juhi vastutuskoormat. Lõpptulemuse – nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste puhul vastutab tema. Tegemist on puhtalt juhtimisküsimusega ning otsustamine on alati parem kui otsuse edasi lükkamine.