Välistudengid on oodatud õppe- ja tööturule, kui nad soovivad meie ühiskonda panustada

07.07.2020Arvamus

Kolmandate riikide tööjõud ja välistudengite edasine käekäik on praegu üks põletavamaid teemasid. Plaanitavad tööjõuturgu, pererännet ja elamislubasid puudutavad muudatused mõjutavad tuhandeid tudengeid. Kui mõnes punktis suutis koalitsioon nädala alguses kokku leppida, siis tõsisemad arutelud, mis puudutavad välistudengite võimalusi tööturul, ootavad veel ees.

Palju vaidlusi kutsus koalitsioonis esile töötundide piirangu küsimus. Täna võib välistudeng sarnaselt kohaliku tudengiga töötada nii palju, kui tal õpingute kõrvalt jõudu ja tahtmist on, kuid nüüd tehti ettepanek seda piirata. Nimelt tahtis siseminister algselt piirata välistudengite töötamist maksimaalselt 16 tunnini nädalas, hiljem 20 tunnini. Argumendina kasutasid Isamaa osad koalitsioonipartnerid seda, et nii väheneks õppimiseks antud elamislubade töörände kattevarjuna kasutamine.

Kolmandate riikide välistudengeid oli Eestis möödunud õppeaasta alguses ligikaudu 3000, kellest ainult 5% katkestas enda õpingud. Samal ajal on Eesti tudengite õpingute katkestamise määr üle 10%. Iga teine Eestis õppiv välistudeng töötab, samas kui kohalike seas osaleb tööturul ligikaudu 65% tudengitest. Nende arvude võrdlusest tundub, et õpingute katkestamise määr välistudengite seas ei ole ülemäära kõrge. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui välistudeng enda õpingud katkestab, tuleb tal riigist lahkuda.

Siseministri soovitud piirangute puhul tuleb selgeks teha nende eesmärk ja elluviimise võimalus. Vastasel juhul ei ole neist kasu. Me peame tagama, et Eesti õpirände süsteemi ei kuritarvitataks tööle pääsemise eesmärgil, kuid senine madal õpingute katkestamise määr näitab, et välistudengite jaoks ei ole töö ja õpingute ühildamine probleem. Töötundide piiramisega tekib õigustatud küsimus, et kas seda on üldse võimalik kontrollida. Lisaks on veel ideoloogiline vaatenurk. Minu hinnangul on mõistlik kehtestada nii vähe piiranguid kui võimalik. Pigem peaksime lubama kõigil, kes soovivad ja suudavad seda teha, õpingute kõrvalt töötada. Seega ei poolda ma välistudengitele töötundide piirangu kehtestamist.

Eelmisel aastal ligi 2000 välistudengi seas läbiviidud International Student Barometer [ISB] uuring näitas, et töötamise võimalus mängib märkimisväärselt rolli ka selles, millise riigi välistudeng õpinguteks valib. Sealt tuli selgelt välja, et kolmandatest riikidest pärit tudengitele on lisaks hariduse kvaliteedile ja õppekavale olulised ka võimalused õpingute ajal töötada. Teine ning arvatavasti veelgi olulisem motivaator Eestisse tulekuks on võimalus töötada pärast õpinguid. Üle-eelmisel õppeaastal töötas kohe pärast õpinguid 58% magistri- ja doktoriõppe läbinud välistudengitest. ISB analüütikud on nimetanud just lõpetamisjärgse töökoha saamise võimalust sihtriigis võtmetähtsusega asjaoluks, mille põhjal välistudengid enda valiku langetavad.

Seetõttu suhtun skeptiliselt veel kahte siseministri ettepanekusse. Üks neist on keskmise palga nõude kehtestamine. See tähendaks, et siin õpingud lõpetanud kolmanda riigi tudeng saaks Eestisse jääda ainult juhul, kui talle makstakse vähemalt Eesti keskmist brutopalka. See seaks löögi alla bakalaureuseõppe läbinud välistudengid (ligi 40% välistudengitest), sest üldjuhul ei teeni isegi kohalikud noored (kuni 25-aastased) Eesti keskmist palka. Lisaks puudutaks see nõue ka magistriõppe lõpetanuid (ligi 50% välistudengitest), kelle sissetulek võib olla kuni 18% väiksem kui kohalikel. Seega avaldaks palgakriteeriumi kehtestamine tugevat mõju meie tööjõuturule, millega kohanemiseks ei pruugi me valmis olla.

Teiseks soovitakse muuta süsteemi nii, et välismaalasel ei tekiks võimalust taotleda elamisluba püsivalt Eestisse asumiseks juhul, kui ta on viibinud Eestis eelnevalt  õppimiseks antud tähtajalise elamisloa alusel. Selle asemel peaks tal olema varasemalt kas elamisluba töötamiseks või ettevõtluseks. See on juba põhimõtteline küsimus. Minu hinnangul võiks lähtuda ennekõike sisust, mitte vormist. Kui välismaalane on Eestis mitu aastat õppinud ja meie oludega kohanenud, võiks elamisloa andmisel arvestada ka õpingute ajal Eestis viibitud perioodi.

Küsimus on selles, kas me lubame Eestisse jääda inimestel kes seda soovivad. Kui meil on kartus, et välistudengid ei suuda meie oludega kohaneda, siis ei ole lahendus piirangute karmistamises. Selle asemel võiks kehtestada hoopis kohustusliku eksami, millega testitakse välismaalase teadmisi eesti keelest ja kultuurist. Juhul, kui ta selle edukalt sooritab, oleks tal tänasega sarnased võimalused Eestisse jääda. Sellisel juhul hoiaksime alles need inimesed, kelle hariduse peale oleme kulutanud ressursse ning kes on meie kultuuriga kohanenud. Kokkuvõttes kanduvad nende otsuste mõjud ka Eesti majandusse.

Eelpool toodud teemad jõuavad Riigikogu arutellu sel sügisel. Sellest tõotab kujuneda terav arutelu, kuid selle vältel tasub silmas pidada, et Eestis ei kehtestataks piiranguid, mida ei ole võimalik reaalses elus kontrollida. Mis aga kõige olulisem – hoiame neid inimesi, kes on meie eluoluga kohanenud, kelle haridusse oleme panustanud ning kes on valmis meie ühiskonda panustama.