XI Riskijuhtimise aastakonverentsi 2016 avakõne

03.05.2016Arvamus

Head riskijuhid, esinejad, külalised,

Mul on hea meel öelda avasõnad riskijuhtimise aastakonverentsil. Olen siin külaliseks teistkordselt, riskijuhtimise konverents ise toimub juba 11. korda. Maailma ja elu komplekssus tingib selle, et sama teema arutamiseks tuleb tõenäoliselt kokku tulla ka edaspidi.

Suur osa ühiskonnaelust ja majandusest ei toimi lihtsate ettemääratud reeglite järgi ega ka mitte katselabori sarnastest tingimustes. Viimase paari aastakümne jooksul on ilmunud hulgaliselt kirjandust[1], mis on avardanud arusaama juhuslikkuse rollist maailmas ja meie kõigi igapäevaelus ning inimese loomuomasest võimest või pigemini võimetusest seda käigupealt mõista ja arvesse võtta. Seda tarvilikum on selle teemaga tegeleda nii teaduses kui ka praktikas.

Riskijuhtimise käsitlemine ühe juhtimise olulise tahuna ning ka riskijuhi ameti loomine erinevates organisatsioonides peegeldab seda, et me ei taha olla pimedad riskide ja määramatuse suhtes, mis meie tegevusega seoses olulised on.

Just kriisid on need, mis on tõstnud riskijuhtimise teema ning riskijuhi positsiooni nii avalikus kui erasektoris uuele tasemele ja finantsmaailmas pole nendest viimase kümnendi jooksul puudust olnud.

Üleilmse finantskriisi puhkemise üheks võtmesündmuseks oli mäletatavasti USA suure investeermispanga Lehman Brothers maksejõuetuks muutumine. Selle panga viimane juht (Richard Fuld) ütles 7 aastat hiljem Lehmani riskijuhtimisest kõneledes, et „meil oli 27 000 riskijuhti, kes kõik olid Lehmani aktsionärid“, pidades silmas panga töötajaid.

„Näe, ei aidanud. Väheks jäi,“ võib mõni irvhammas tagantjärgi tarkusena ja musta huumori võtmes öelda. Ilmselt oleks aga kohasem järeldada, et riskijuhtimist ei saa taandada kvantiteedile, samamoodi nagu ei saa globaalse finantskriisi ainsa või peapõhjusena käsitleda ühe panga ebaõnnestumist. Liigsest võlatasemest tingitud ohud said inimkonnale tuntuks juba antiikajal.  Meie oskus õppida kellegi teise kui enda vigadest, on aga jäänud piiratuks.

Kuna minu töö on seotud eelkõige riigi rahandus- ja maksupoliitikaga, siis räägin veidi nende valdkondadega seotud riskidest. Riigirahanduse puhul peame me arvestama kolme peamist riski:

Et meie võetavad kohustused ei hakkaks meile üle jõu käima ja meie konkurentsivõimet ohtu seadma;
Et meie rahanduspoliitika ei tekitaks majanduses liigseid mulle või vastupidi, ei pidurdaks asjatult majanduskasvu;
Et me oleksime rahaliselt valmis ootamatuteks olukordadeks.

Rahandusministrina on minu üks põhilisi ülesandeid riigieelarve kokkupanek ja äsja kinnitas valitsus selle aluseks oleva riigieelarve strateegia järgmiseks neljaks aastaks. Eelarve on üks peamisi riigi juhtimisinstrumente ja selle kokkupanekul tuleb üritada arvestada nii nende riskidega, mida me teame, kui ka nendega, mida me täpselt ei tea. Kuidas nende viimastega arvestada?

Võib öelda, et riik on loodud nende riskide haldamiseks, mis käivad üksikisikutele üle jõu. Julgeolek laiemalt ehk nii kaitse väliste julgeoleku ohtude vastu kui ka kaitse kuritegevuse vastu ja õigusvaidluste lahendamine, kuuluvad tüüpiliselt riigi ülesannete hulka.

See, kui pikk on riigi sotsiaalsfääriga seotud ülesannete loetelu, sõltub suuresti maailmavaatest. Mina olen pigem seisukohal, et riik peab enda kanda võtma peamiselt neid riske, mida üksikisikud üksi või omavahelises koostöös kanda ei suuda, sest riigi tuludel ja nende tulude ammendumisel laenuvõimel on alati piir ning pole hea mõte minna praktikas seda järele proovima, sest see võib tingida riigi suutmatuse oma põhiülesandeid täita.

Sageli tõstatav küsimus, kas Eesti üldjoontes konservatiivne eelarvepoliitika on otstarbekas, ei saa eelnevalt viidatud riigi põhiülesannete taustal taandada üksnes majanduslikule otstarbekusele lühikeses või keskmises ajahorisondis. Korras riigirahandus on meie tugevus, mis annab meile puhvri lahendamaks ootamatult esile kerkida võivaid probleeme.

Märgin, et meie eelarve alane konservatiivsus ei ole dogmaatiline ja eesmärgiks on võetud struktuurne, mitte nominaalne riigieelarve tasakaal. Järgmisel aastal on eesmärk valitsussektori eelarve struktuurne ülejääk mahus 0,2 protsenti sisemajanduse koguproduktist ja edaspidi on eesmärgiks struktuurne tasakaal.

Praktikas tähendab see seda, et kooskõlas mitmete analüütikute soovitustega stimuleerib riik majandust. Madalamad tööjõumaksud ning tulumaksutagastus madalapalgalistele jätavad järgmisel aastal majandusse ligi 100 miljonit eurot rohkem raha. See kasvatab tarbimist, säästmist ja investeerimist.

Äsja kinnitatud riigieelarve strateegia keskendubki tugevalt kolmele valdkonnale, milleks on  majanduskasv, perede majandusliku kindlustunde kasvatamine ja riiklik julgeolek. Riigikaitsest tuleb täna siin edaspidi pikemalt juttu ning seetõttu märgin vaid, et Eesti julgeoleku tugevdamiseks on eelarvestrateegias kavandatud täiendavalt  95 miljonit eurot, sellest järgmisel aastal 34 miljonit. Tegemist on täiendava finantsvõimekuse loomisega, mis lisandub põhieelarves olevatele sadadele miljonitele.  Peatun korraks majanduskasvu teemal, kuna laias plaanis sõltuvad nii meie ettevõtete, eraisikute ja riigi võimalused just sellest.

Tasub meelde tuletada, et Euroopa ja kogu maailma majandus elab teatud mõttes endiselt 2008. aasta võlakriisi varjus. Me näeme, kuidas keskpangad üle maailma endiselt selle kriisi tagajärgedega tegelevad ja need on ökonomistidele paras pähkel. Kuigi Eestis ei ole ei riigi ega erasektori võlakoormuse tänane tase probleemiks, mõjutab see kõik ka meid.

Praeguste eelduste kohaselt kasvab Eesti majandus eeldatavalt nii sel kui järgnevatel aastatel, kuid meie ambitsioon võiks olla suurem. Me ei saa jõukaks unistades või prognoose ilustades. Kui tahame paremini elada, peab Eesti majandus tõusma teisest liigast esiliigasse ja selleks peavad koostööd tegema nii ettevõtjad, töötajad kui riik.

Rahandusministrina on igapäevaselt minu silma all nii riigi kulud kui maksutulud. Ei tohi meelest lasta, et viimaseid genereerib ettevõtlus. Õnneks või kahjuks pole tegemist lihtsa vändaga masinaga, mille riik saaks iga kell kiiremini käima panna. Mõjutada seda siiski saab, kuigi kompleksse süsteemi puhul pole tulemused alati täpselt ettenähtavad ja kvantifitseeritavad.

Mida me siis teeme? Eestis peab olema lihtne ettevõtlusega alustada ja äri ajada. Ma ei ole rahandusministrina käed rüpes oodanud, et läheks paremaks. Töötan mitme idee kallal, millel näen potentsiaali majandusele kasulik olla.

Esiteks – Mis oleks, kui looksime Eestis sellise ettevõtlusvormi, kus bürokraatia oleks minimaalne ning ka maksude tasumine oleks tehtud väga lihtsaks.

See oleks kasulik neile, kes ettevõtlusega alles väikeses mahus algust teevad või kellele see on osaline tegevus ja lisasissetulek. Tulen lähikuudel välja konkreetse ettepanekuga. Detailid on siin muidugi olulised. Läti on oma nn maksuimega veidi näppu lõiganud ja pöörab tehtud muudatusi tagasi. Katsume ka neid kogemusi arvesse võtta.

Teiseks – Mis oleks, kui teeksime kasumi dividendidena väljamaksmiseks soodusrežiimi, mille puhul on regulaarselt dividende makstes maksumäär tänasest madalam. See tõstaks Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsust küpsete ettevõtete jaoks. Reinvesteeritud kasum jääks endiselt maksuvabastuse alla, küll aga usun, et kasumi regulaarse jaotamise soodustamine sel moel annab meile palju konkurentsivõimelisema ettevõtete maksustamise, kui ettepanek taastada traditsiooniline ettevõtte tulumaks, mida aeg-ajalt erinevad erakonnad suure reformina välja pakuvad.

Kolmandaks – mis oleks, kui üritaksime paremini ära kasutada tänaste riigi äriühingute potentsiaali. Riigi äriühingutel on 6 miljardi euro väärtuses vara ja neis töötab 15 tuhat inimest. Kui muuta riigi äriühingute valitsemine võimalikult sarnaseks erasektori parimale praktikale, on neil potentsiaal panustada Eesti majanduskasvu tänasest rohkem.  Selleks tuleb neid ühinguid juhtida võimalikult sarnaselt erasektori ühingutele. Muud häid tulemusi andvat võimalust minu meelest ei ole. Samuti võiks riik oma äriühingutesse julgemalt kaasata ka erakapitali, sealhulgas Eesti pensionifondide investeeringuid, sest sellega kaasneb suurem läbipaistvus ja selgem surve olla efektiivne.

Neljandaks – Mis oleks, kui me teeksime sammu edasi maksuameti e-lahendustes ja muudaksime maksude kogumise loogikat selliselt, et lihtsamate ja standardsete tehingute puhul kaoks deklareerimise vajadus ning maksud saaksid makstud nii, et nii arvestus kui tasumine toimuvad automaatselt. Ka see ei ole lihtsalt mõte – uue e-maksuameti arendamise teekaart on juba paigas ja töö käib.

Sellised on mingu praegused mõtted, oma ametist tulenevast vaatenurgast teemal, kuidas maandada meie majanduse konkurentsivõime vähenemise riski.

Mul on hea meel, et riskijuhtide  konverents on toonud kokku hulga eri sektorite tippjuhte, riskijuhte ja asjatundjaid.  Usun, et teineteise kogemusest õppimine aitab teil näha kaugemale ja näha asju, mida teised veel ei näe. Ja aidata ettevõtetel ja ühiskonnal nendeks parimal viisil valmistuda. Soovin teile huvitavaid arutelusid ja häid mõtteid. Head konverentsi!

[1] Nt Nassim Nicholas Talebi ja Daniel Kahnemani raamatud.