Menüü 
Ekspress.ee: Eestimaa on võlgu. Pikalt paistis riigi rahandus korras, kuidas küll mõne aastaga raha otsa sai? (Sulev Vedler, Märt Belkin)
25.04.2023MeediakajastusAastaid jutlustasid poliitikud, et Eesti riigi rahandus on korras. Nüüd aga lubab valitsus kärpida kulusid ja tõsta makse. Mis juhtus?„Isegi mu lapsed ütlesid ammu, et on järgmise valitsuse Tanel Kiik. Et tal ei ole mitte ühtegi head sõnumit,“ muigab Annely Akkermann, kes töötas eelmises valitsuses .
Tanel Kiik tõi koroonakriisi ajal sotsiaalministrina rahvale alatasa süngeid sõnumeid küll haiguspuhangute, küll maskikohustuse ja palju muu kohta. Akkermann kõneleb hoopis riigi rahanduse süngest väljavaatest. „Sellest räägiti valitsuses ikka. Kõik teadsid seda. See ei olnud saladus,“ ütleb ta. „Rääkisin enne valimisi, et ühiskonnas on ootus, et riigieelarve tasakaal taastatakse. Kaja ütles, et kui me seda tegema hakkame, on kõik vastu. Ja tal oli õigus. “Valimistel 31 protsenti häältest kogunud ja suure võidu saanud populaarsus kukkuski pooleteise kuuga 24 protsendile.
Rahvale ei meeldi jutud käibemaksu, tulumaksu ja maamaksu tõstmisest ning automaksu kehtestamisest. Uuest ongi saanud „selle valitsuse Tanel Kiik“.
Meile taoti aastaid pealuu sisse, et Eesti riik on peaaegu võlavaba ja rahaasjad korras. See kinnistus samamoodi nagu teadmine, et meil on tänu põlevkivile erakordselt odav elekter. Ja nii nagu mullu suvel saime elektrišoki, kui kilovatt-tunni hind hüppas börsil nelja euroni (sinna läksid käibemaks ja võrgutasu veel otsa), tabas ühiskonda sel kevadel teadmine, et riik võib libiseda võlasohu.Olukord meenutab samasugust segadust, mis valdas „Nukitsamehe“ Mõhku rahapaja juures: „Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle.“Kui 2021. aasta jaanuaris võimule pääses, avastas paljukogenud poliitik Keit Pentus-Rosimannus saades, et olukord on „lühidalt öeldes hull“. Eelarve oli vaid kuu aega varem, veel ajal, vastu võetud ning riiklikes tulevikukavades haigutas miljardi euro jagu õhku.
Helme: ajuvaba jutt!
Vähesed mäletavad, et Pentus-Rosimannus kutsus kohe üles kulusid üle vaatama. Muidugi naeruvääristati teda selle eest. Toonase kärpeidee sümboliks kujunes kaitseväe orkestri laiali saatmine. ministrid kippusid jonnima, sest Ratase ajal „oli alati raha olnud“. Toonane , kaabude üks liidreid hõiskas võimule saades: „Meil on vaja kiirendatud tempos majandus kasvama panna, lisandväärtust kasvatada. Ja üldsegi, eelarve ongi meil väga korras.“Reservide kogumist pidas ta mõttetuks. „Minu meelest on see täiesti ajuvaba jutt,“ ütles Helme Delfile. „Panna raha arvele miinusintressidega põlema?! Muidugi peab meil olema miinimumpuhver ehk seaduses ette nähtud reserv. Aga et see peaks kuhjaga täis olema, see on kahjurlus! “Helme ajal hakkas Eesti riik „likviidsustaseme tagamiseks“ lühiajalisi laene võtma. Toonased tingimused oleks praegu lausa imelised: võlakirjade esimese satsi intressimäär oli 0,015 protsenti aastas, teisel –0,063 protsenti ja kolmandal koguni –0,19 protsenti. Investorid maksid Eesti riigile laenu võtmise eest peale. Toona oli rahatrüki aeg.
Ja siis lahvatas pandeemia. Esimene koroona-aasta tähendas üüratuid riiklikke toetusi. Isegi Ekspressi ajakirjanikud said riigilt palgaabi. Kuna majanduselu külmus ja maksud ei laekunud oodatud tempos, pidi riik laenu võtma. Seda nii epideemiaga seotud erakorraliste kulude tarbeks kui likviidsuse tagamiseks. Algul 200 miljonit eurot, siis 750 miljonit, 150 miljonit, 225 miljonit, 200 miljonit ning siis juba 1,5 miljardit… Võlakoorem hakkas lumepallina kasvama ja paisus üha suuremaks. Valitsus otsustas peatada ka riigi maksed teise pensionisambasse lubadusega need hiljem hüvitada. Too otsus kujunes jõhkralt kalliks laenuks (sisuliselt intressiga 8,9 protsenti!), aga see polnud enam Ratase, Helme või pensionireformi arhitekti mure. Ja tulemus?
Kui 2019. aastal oli eelarve ülejäägis (0,1 protsenti sisemajanduse kogutoodangust), siis 2020. aastal ulatus puudujääk 5,5 protsendini SKTst. Uued hädad Keit Pentus-Rosimannuse ajal võlasuhe paranes. Tunamullu 2,4 protsendini SKTst ja mullu 1 protsendini. See ei olnud sugugi lihtne ülesanne, sest majandus kasvas hoogsalt, maksud laekusid kenasti ja teised ministrid ei mõistnud juttu, miks peab kulutades tagasi hoidma. Aga endiselt kulutas riik tuludest rohkem ja ühiskonda painas koroona. Lisandusid hinnatõusud. Siis alustas Venemaa sõda Ukrainas.
Ühtäkki hakkasid riigid energia hindu hüvitama. Uueks saanud Annely Akkermann käis Euroopa Liidu majandus- ja nõupidamisel ning kuulas Euroopa Keskpanga presidendi Christine Lagarde’i manitsusi, et ärge võimendage laene võttes hinnatõuse. Lagarde veenis, et riigid peavad toetama rahvast sihipäraselt, sest muidu inflatsioon ei taltu, vaid hakkab spiraalina ülespoole kerima. Rahatrükk lõppes.
Lõpuks aga ei jäänud keskpangal muud üle, kui hakata intresse tõstma.Akkermann tunnistab, et laenude kallinemine tuli ebameeldiva üllatusena. Kui veel mullu märtsis pidi Eesti riik aastapikkustele võlakirjadele maksma intressi –0,23 protsenti aastas, siis juunis oli samasuguste võlapaberite intressitase juba 0,9 protsenti ning tänavu märtsis 3,324 protsenti. Laenusõltlane Eesti Koroonakriisi ajal sai alguse lähenemine, mis on rahanduspoliitiliselt sama ahvatlev ja sõltuvust tekitav nagu kokaiin – püsikulude rahastamine laenurahaga. See jätkus ka siis, kui lõi mullu liidu Isamaa ja ning suurendas peretoetusi, õpetajate ja tervishoiutöötajate palku ning muidu kulusid. Kõik toredad otsused, ent tehtud olukorras, kus eelarve tiksus puudujäägis. Valimiste eel ei soovinud poliitikud rahvast maksutõusudega hirmutada. rääkis küll eelarve tasakaalust, kuid sellele ei pööratud tähelepanu. Nagu ka kõnele vabariigi aastapäeva eel Tartus, kus ta rääkis, et „meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde“. Ta tsiteeris isegi Hando Runneli abil vana Eesti rahvatarkust:„Laenatud kandlega kaua ei mängi,laenatud leivaga lulli ei löö,omal on pill, siis määta või mängi,omal on leib, siis sõku või söö.“
Pauk kõlas alles aprilli alguses, kui rahandusministeerium ennustas, et eelarve puudujääk kasvab veel tänavu 4,3 protsendini SKTst ning Eesti satub üha suuremasse sõltuvusse laenude saamisest. Samas aga taastatakse tuleval aastal Euroopa Liidus koroonakriisi tõttu peatatud Maastrichti kriteeriumid. Nende järgi ei tohi puudujääk olla üle kolme protsendi SKTst. Eesti peab Brüsseli reeglitele vastamiseks kärpima kulusid või suurendama tulusid ligi 400 miljoni euro võrra.
Ilusa aja lõpp
Teiseks hakkab tööle nn reegel. Bridžimängijast Sester oli viimane , kelle ajal oli Eesti rahandus struktuurses tasakaalus (tasakaal, kus ei arvestata ühekordseid kulusid ja tulusid). Tema ajal vaagiti kulusid vägagi hoolikalt. Näiteks käisid kõvad vaidlused, kui palju ikka tohib Hollywoodi stuudiotele maksta, kui nad tulevad Eestisse filme tegema, sest iga miljon oli kallis. Lõpuks otsustati, et 30 protsenti on see „õige“. Warner Bros kulutas Eestis „Teneti“ võtteid tehes 16,5 miljonit eurot ning sai sellest 30 protsenti tagasi.
ajal kirjutati riigieelarve koostamise seadusesse paragrahvid, mis käsivad riigil struktuurse puudujäägi tekkimise korral hakata seda vähendama järgmistel aastatel vähemalt poole protsendi võrra aastas ja seda nii kaua, kuni saavutatakse tasakaal.
Laenude najal elamine ei ole Eesti riigile iseenesest mitte midagi uut.
Juba Tiit Vähi esimene valitsus võttis oma esimesel tööpäeval (1. veebruaril 1992) Nestelt ja Statoililt laenu masuudi ostmiseks, et talv üle elada. Edaspidi valitses Eesti riigis aga nn talupojamõistuse põhimõte, et võlg on võõra oma. Poliitikatipud võtsid küll ise hoogsalt kodulaene, kuid hoidusid riiki võlgadega koormamast. Laenuraha asemel tarvitasime investeerimiseks Euroopa Liidu abi ja sellegi puhul ei suudetud ära kasutada kõiki summasid, mis tulid suurtest, keskmistest ja väikestest fondidest. Masu ning seejärel puhkenud Kreeka võlakriis kinnitas Eesti valitsejatele, et liikusime õiget teed pidi. Aga mujal maailmas kasutasid riigid ära rahatrükki, võtsid hoogsalt laene, ehitasid teid, lennujaamu ja tegid muid investeeringuid. Eesti hoidis end vanast inertsist tagasi, kuigi Tõnis Paltsi sugused mehed ärgitasid laenu võtma, sest intressid liikusid miinuses ja Eesti laenukoormus oli erakordselt väike.
Muutus tuli kevadel 2017, kui valiti Isamaa pealikuks ja vahetas välja. asemel sai selle koha veinikaupmees Toomas Tõniste. Tõniste üks esimesi ideid oli tõsta käibemaksu 20 protsendilt 21 protsendini, kuid see mõte ei läinud lendu. Selle asemel hakkas riik hoopis võlgu elama, kuigi majanduskasv oli keskmisest kiirem. Ja nii nagu me ehteestlaslikult ei saanud laene võttes paigalt minema, ei saa me praegu ka pidama. Toomas Tõniste on pildilt kadunud. Ta ei osalenud sel kevadel isegi Riigikogu valimistel. Eelarve puudujääk on aga alles ja kasvab ilma uute maksu- ja kärpemeetmeteta 4,6 miljoni euro võrra päevas, laupäevad ja pühapäevad kaasa arvatud.
