Epl.delfi.ee: Jaak Valge kommentaar Sven Sesterile: pigem vähem, aga paremini. Laskem välistudengitel keskenduda sellele, milleks nad Eestisse on tulnud – õppimisel.

15.07.2020Meediakajastus
Sven Sester on teretulnult algatanud diskussiooni välistudengite teemal. EKREle kui rahvuskonservatiivsele erakonnale on haridus- ja eriti rändeteema tõesti oluline.

Välisüliõpilased moodustavad rohkem kui 12% kõigist tudengitest, mis ületab kõrgharidusprogrammi 2018-2021 seatud eesmärgi (kümme protsenti). Eesti maksumaksja tasub otseselt ja kaudselt välistudengeile rea õppekulusid, mistõttu on ka meie ootused neile õigustatud. Allpool analüüsin sarnaselt Sesteriga välisüliõpilaste seisundit Eestis, aga teen seda kolmest vaatekohast.

Kas Eesti kõrgharidus on allakäigutrepil?

2013. aasta kõrgharidusreformi üheks eesmärgiks oli üliõpilaste töötamise vähendamine. Paraku pole seda juhtunud, Eesti on Euroopa Liidu riikidest töötavate tudengite suhtarvult teisel kohal.

Sester on aga vastu plaanile piirata välistudengite töötamist 20 tunnile kuus ega usu, et õppimise ajal töötamine on probleem. Ta väidab, et välistudengeist käivad tööl vaid pooled, Eesti tudengeist aga kaks kolmandikku, ning vaid viis protsenti välistudengitest katkestab õppimise, samal ajal, kui Eesti tudengite õpingute katkestamise määr on poole suurem.

Ma ei tea küll, kust Sester need andmed võtnud on, aga tont temaga, ma pole faktikontroll. Igatahes kui defineerida katkestamist konkreetse aasta diplomita lõpetanute osakaaluna eelmise aasta üliõpilaste arvust, siis oli katkestamise määr 2018/19. aastal 13,6 protsenti, välisüliõpilastel aga 9,1 protsenti. Ent katkestamine laiemas mõttes tähendab ka lõpetamise edasilükkamist, st “istumajäämist”. 2019. aastal lõpetas Eestis kõrgkooli 9025 tudengit, katkestamisi oli aga samal aastal 6890. Vaevalt annaks väita, et õppimise kõrval töötamine ei ole üheks katkestamise põhjuseks.

Hoopis olulisem on aga õppe kvaliteet. Ma ei usu, et Sester tahaks vastu vaielda väitele, et kvaliteetse hariduse saamine eeldab intensiivset õpet, ning töötamine vähendab õppe intensiivsust. Usun, et Sesteril oleks raske leida mõnd õppejõudu, kes tõsimeeli väidaks, et viimase 20 aasta jooksul ei ole õppetase kõrgkoolides ülijärsult langenud. Muidugi on seejuures olukord ülikooliti erinev, aga üldiselt on allakäik toimunud igal pool õhtumaades. Kaudsed andmed tõdevad, et Eesti kõrgharidusõpe on siin olnud nö eriti eesrindlik: eesti kõrgharidusega töötaja töötasu erineb keskharidusega töötaja tasust 24 protsenti (Soomes 37, Lätis 44, Leedus 79). OECD riikidest on see näitaja viimane või eelviimane.

Õppetaseme langus mõjutab muidugi nii Eesti kui välistudengeid, viimaseid aga siiski enam, sest nemad töötavad kohtadel, mis on vähem nende õpitava erialaga seotud. Edaspidi tuleks ülikoolidesse võtta vastu vähem, aga võimekamaid välistudengeid, kelle motiiviks Eestisse tulla ei ole töö, vaid õppimine.

Kõrgharidus on tööturu vajadustega lõdvalt seotud

Sester suhtub skeptiliselt siseministri ettepanekusse kehtestada välistudengitele, kes pärast kooli lõpetamist Eestisse soovivad jääda, Eesti keskmise palga nõue. Sester leiab, et see nõue seab bakalaureuse- ja magistriõppe läbinud välistudengid löögi alla.

Ma ei oska Sesteri vastuseisust muud järeldust teha, kui tema arvates vajame rohkem kõrgharidusega välismaist odavtööjõudu. Juba see asjaolu iseenesest, et keskmise palga kriteerium vajab seadusesättena kehtestamist, on alarmeeriv, viidates nii ingliskeelse kõrghariduse kehvale kvaliteedile kui ka välistudengite õpitavate erialade mittevastavusele Eesti vajadustele. Kõrgharidusega spetsialist, keda Eesti vajab, saaks nii ehk nii keskmisest märksa kõrgemat palka. Keskmise palganõude kehtestamine on nendes tingimustes elementaarne samm korraldamaks, et Eestisse jäävad just need, keda Eesti vajab. Siinkohal juhin veel tähelepanu asjaolule, et meil on endil üle 51 tuhande töötu, ning kõrgharidusega välismaine odavtööjõud ainult süvendaks probleeme.

Uusi sisserännanuid ja immigratsiooni tervikuna ei tule vaadelda ettevõtjate, vaid ühiskonna kui terviku seisukohalt. Nimelt tuleb uute sisserännanute sotsiaalsed ja lõimumiskulud kanda kogu ühiskonnal, (odav)tööjõust saavad kasu aga ainult üksikud ettevõtjad. Mis puutub aga ülikoolidesse, siis riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekute kohaselt peaks nende rahastusmudelit niigi muutuma, et suurendada kõrgkoolide Eesti-kesksust ja huvitatust kvaliteedist.

Juba ohustatud rahvusriiki ei tohiks rohkem nörritada

Sven Sester sisserännet rahvusriigi perspektiivist ei käsitle, ent EKRE rahvuskonservatiivse erakonnana on kutsutud ja seatud seda tegema. Statistikaameti andmete alusel asus 2019. aastal Eestisse elama 18 300 ja lahkus 12 800 isikut. Tuletan meelde, et iseseisvuse taastamisel arvasime, et sisserände piirarv võiks olla kümnendik protsenti alalise elanikkonna arvust, seega rändas 2019. aastal sisse 14 korda rohkem inimesi, kui oma riiki luues ette kujutasime. Näiteks Saksamaa proportsioone arvestades oleks tegemist 1,2 miljoni sisserändajaga.

Kui mitte arvestada Eesti ning teiste Euroopa Liidu kodakondsusega isikute rännet, selgub, et 2019. aastal asus Eestisse elama 4800 isikut rohkem, kui lahkus. Tegemist on massilise sisserändega peaaegu samas mahus, kui toimus aastatel 1976-1985. Eestlaste ja põlisrahvastiku osakaal langes 2019. aastal jätkuvalt ning niisugune langus on statistikaameti andmebaasile tuginevate arvutuste põhjal toimunud alates 2015. aastast.

Neist 2019. aastal 4800 meile lisandunust isikust olid politsei- ja piirivalveameti esmakordsete elamislubade statistika alusel ligikaudu pooled Ukraina, Venemaa ja Valgevene kodanikud ning ülejäänud olulisuse järjekorras peamiselt India, Nigeeria, Iraani, Pakistani, Bangladeshi, Türgi, aga lisaks veel paljude teiste riikide kodakondsed.

Õpiränne on üks sisserände osa, tõsi, veel mitte suur osa, moodustades aga näiteks Nigeeria ja Bangladeshi kodanikest umbes komveerandi, ning koos kaasneva pererändega rohkem. Praegu ei ole õppuritega kaasa tulevate pereliikmete arv veel väga suur, kuid see on iga aastaga peaaegu kahekordistunud. Pole vaja olla prohvet, et ennustada, et praeguste tingimuste jätkumisel kahekordistub edasi.

Teatavasti oleme okupatsiooniaegse suuremahulise sisserände tõttu välispäritolu rahvastiku osakaalult Euroopa maade tipus. Meil on tohutu lõimumisprobleem ning tõenäoliselt pole vähemalt Euroopas ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskus püsielanike seas oleks nii madal kui Eestis. Ma ei usu, et meie kodanikud sooviksid meie probleeme süvendada.

Tõepoolest, ühiskonnauuringute instituudi väärtushinnangute uuringu järgi soovib suuremahulist immigratsiooni samast kultuuriruumist isikute korral 23 protsenti teisest kultuuriruumist pärit isikute korral aga kolm protsenti. Seega nii palju on Eesti kodanikke, kes praeguse olukorra heaks kiidavad.