Epl.delfi.ee: Sven Sester: laskem välistudengitel õppida ja töötada. Mart Helme tudengipiirangutest pole kasu

08.07.2020Meediakajastus
Eesti üks tuliküsimus on hetkel väljaspoolt Euroopa Liitu pärit tööjõu ja välistudengite saatus. Mõnes punktis suutis valitsuskoalitsioon siin esmaspäeval kokku leppida, aga mitte kõiges.

Mitu küsimust ja tuhandete noorte saatus on veel muutuste tuules, märksõnadeks tööjõuturg, pereränne ja elamisload.

Oleme vaielnud koalitsioonis palju selle üle, mitu tundi lubada välistudengil Eestis tööd teha. Täna piirangut pole ehk teda koheldakse võrdselt kodumaise üliõpilasega.

Aga nüüd tehti ettepanek seda piirata. Nimelt tahtis siseminister Mart Helme algselt piirata välistudengite töötamist maksimaalselt 16 tunnini nädalas, hiljem 20 tunnini. Argumendina kasutasid Isamaa osad koalitsioonipartnerid seda, et sel juhul kasutataks õppimiseks antud elamislubasid vähem töörände kattevarjuna.

Ent kas see on ikka tegelik probleem Eestis? Õpingute katkestamise määr ei ole kolmandatest riikidest pärit välistudengite seas ülemäära kõrge – vaid 5%. See on poole väiksem number kui Eesti tudengite puhul. Lisaks, vaid iga teine meie välistudeng töötab. Võrdluseks, kodumaistest tudengitest töötab kaks kolmandikku. Tuleb ka silmas pidada, et kui välistudeng enda õpingud katkestab, tuleb tal riigist lahkuda.

Seega, tuleb selgeks teha, mis on siseministri soovitud piirangute eesmärk ja elluviimise võimalus. Vastasel juhul ei ole neist kasu.

Näiteks näitab senine madal õpingute katkestamise määr, et välistudengitele ei ole töö ja õpingute ühildamine probleem. Töötundide piirist kinni pidamist on aga väga raske kontrollida.

Lisaks on veel ideoloogiline vaatenurk. Minu hinnangul on mõistlik kehtestada nii vähe piiranguid kui võimalik. Pigem peaksime lubama kõigil, kes soovivad ja suudavad seda teha, õpingute kõrvalt töötada. Seega ei poolda ma välistudengitele töötundide piirangu kehtestamist.

Võimalus ülikooli kõrvalt töötada mõjutab positiivselt seda, millisesse riiki välistudeng õppima minna otsustab – seda näitab eelmisel aastal ligi 2000 välistudengi seas läbiviidud International Student Barometer (ISB) uuring.

Teine ning arvatavasti veelgi olulisem motivaator Eestisse tulekuks on võimalus töötada pärast õpinguid. Üle-eelmisel õppeaastal töötas kohe pärast õpinguid 58% magistri- ja doktoriõppe läbinud välistudengitest. Võimalus saada pärast lõpetamist samas riigis töökoht on ISB analüütikue hinnangul võtmetähtsusega asjaolu, mille põhjal välistudengid enda valiku langetavad.

Keskmise palga tupiktee

Seetõttu suhtun skeptiliselt veel kahte siseministri ettepanekusse. Üks neist on keskmise palga nõude kehtestamine. See tähendaks, et siin õpingud lõpetanud kolmanda riigi tudeng saaks Eestisse jääda ainult juhul, kui talle makstakse vähemalt Eesti keskmist brutopalka.

See seab löögi alla bakalaureuseõppe läbinud välistudengid, sest üldjuhul ei teeni isegi kohalikud noored (kuni 25-aastased) Eesti keskmist palka. Lisaks puudutab see magistriõppe lõpetanuid, kelle sissetulek võib olla kuni 18% väiksem kui kohalikel. Seega avaldaks taoline palgakriteerium tugevat mõju Eesti tööjõuturule, millega kohanemiseks ei pruugi me valmis olla.

Teiseks soovitakse muuta seadust nii, et kui välismaalane on saanud õppimiseks tähtajalise elamisloa, siis ta ei tohi taotleda pärast seda elamisluba püsivalt Eestisse asumiseks. Ta saaks seda teha vaid siis, kui tal on varasemast elamisluba kas töötamiseks või ettevõtluseks.

See on aga juba põhimõtteline küsimus. Minu hinnangul võiks lähtuda ennekõike sisust, mitte vormist. Kui välismaalane on Eestis mitu aastat õppinud ja meie oludega kohanenud, võiks elamisloa andmisel arvestada ka õpingute ajal Eestis viibitud perioodi.

Karmus pole lahendus

Küsimus on selles, kas me lubame Eestisse jääda inimestel, kes seda soovivad. Kui me kardame, et välistudengid ei suuda meie oludega kohaneda, siis ei ole lahendus piirangute karmistamises. Siis on lahendus hoopis kohustuslik eksam, mis testib välismaalase teadmisi eesti keelest ja kultuurist. Kes selle edukalt sooritab, saab tänasega sarnased võimalused Eestisse jääda.

Sellisel juhul hoiaksime alles need inimesed, kelle haridusele oleme kulutanud ressursse ning kes on meie kultuuriga kohanenud. Kokkuvõttes kanduvad nende otsuste mõjud ka Eesti majandusse.

Eelpool toodud teemad jõuavad riigikogu arutellu sel sügisel. Sellest tõotab kujuneda terav arutelu, kuid selle vältel tasub silmas pidada, et Eestis ei kehtestataks piiranguid, mida ei ole võimalik reaalses elus kontrollida. Mis aga kõige olulisem – hoiame neid inimesi, kes on meie eluoluga kohanenud, kelle haridusse oleme panustanud ning kes on valmis meie ühiskonda panustama.