Epl.delfi.ee: Urmas Reinsalu: ma ei vabandanud välisriikide ees Helmete pärast mitte kordagi

17.06.2021Meediakajastus
Avaldame peatüki “Suhetest valitsuses ja valitsuse tööst” Urmas Reinsalu värskest raamatust “Välisminster”.

Suhetest valitsuses ja valitsuse tööst

Poliitiku töö valitsuses jaguneb erinevate rutiinide vahel. Esmaspäeva hommikuti olid koalitsiooni fraktsioonide koosolekud, kus vaadati üle nädala töökava.

Esmaspäeva lõunal kogunes koalitsiooninõukogu, kus osalesid Keskerakonnast Ratas, Reps ja fraktsioonijuhina Kersti Sarapuu, EKRE-st Siim Pohlak fraktsioonijuhina ning mõlemad Helmed.

Isamaast osalesid Seeder, fraktsioonijuht Sibul, Sven Sester ja mina. Nõukogu protokolle pidas peaministri büroo juht Johannes Merilai. Põhilised teemad käisid riigikogu päevakorra ümber: kuidas käituda opositsiooni eelnõudega ja kuidas lahendada erimeelsused koalitsiooni sees.

Kolmapäeviti vaatasid valitsusdelegatsioonid läbi järgmise päeva valitsuse istungi materjalid. Asjad, milles oli suuremaid küsimusi, võeti päevakorrast välja, et neid töökorras arutada. Töökorras arutamise meetodeid oli mitmeid, lisaks erimeelsustele valmistati sedasi ette ka suuremaid teemasid.

Nii olid koalitsiooni töörühmad näiteks eurorahade järgmise rahastamiskava osas, pensionireformi ja valimisseaduste muutmise puhul. Suurimad erimeelsused lahendati esimeeste omavahelistel läbirääkimistel või laiendatud esimeeste koosolekul, kuhu tavaliselt kuulusid Helmed, Reps, Ratas, Seeder ja mina.

Seda aruteluderingi nimetas ajakirjandus mustaks kastiks, kuna ametnikke kohtumisel ei osalenud. Need kohtumised toimusid Stenbocki maja väikeses hoovimajas. Pahatihti algasid need siis, kui kõigil olid tööd tehtud ehk siis hilisõhtul. Nii pole ime, kui eriti eelarveteemadel aruteludel mindi laiali juba järgmisel kuupäeval. See oli valitsuse kui terviku toimimismehhanism.

Istungid olid neljapäeviti hommikust lõunani. Lõuna ajal oli pressikonverents. Pärast seda oli valitsuse kabinetinõupidamine, mis võis kesta kas avatud arvega kuni päevakorra lõpuni või siis selleni, kuni kriitiline hulk ministreid pidi lahkuma.

Koroonakriisi ajal tekkis kriisikomisjonile teisipäeva hommik, mis kasvas välja teiseks valitsuse istungiks nädalas. Lisaks oli mitu tööformaati valitsuse alakomisjonide näol. Nii tegeles julgeolekuasjadega valitsuse julgeolekukomisjon ja majandusküsimustega valitsuse majandusarengu komisjon.

Viimane mõte oli minu soovitus, et valitsuses oleks olulisemates teemades rohkem ettevalmistusruumi. Ratas moodustas ka kliimakomisjoni, mis tegeles rohepöörde teemadega.

Suurt poleemikat tekitas Eestis valitsuse otsus mitte ühineda enne analüüsi siduva lubadusega saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Tegelikult oli see vastutustundlik samm saada enne põhjalikud hinnangud, kas ja milliste kuludega sellise eesmärgi saavutamine on Eesti jaoks reaalne.

Selle valitsuse sünd oli ootamatus, mis pani meedia õhku ahmima. Eriti kritiseeriti valitsust just väärtusplatvormilt. Samas, valimiste põhiteemaks kujuneski üle hulga aja väärtusküsimuste debatt. Loetud kuud hiljem mõtestasin ühiskonnas valitsevat olukorda Delfis vabariigi aastapäeva eel nõnda.

Mitmed arvajad on vabariigi aastapäeva eel osutanud, et Eesti ühiskond on kuidagi rebenenud. Kas kiskleme siis ühiskondlikus arutelus täna rohkem kui riigitaastamise aegu? Ei kiskle sugugi. Lihtsalt, nagu Jaan Krossi tsitaati läinud nädalal meenutati: suured asjad olid minevikus, väikesed asjad on praegu.

Nii on ka praegu esmapilgul avalikus arutelus palju väikesi asju, kuid küsimused nende taga on suured ja kirglikud nagu inimpõlv tagasi! Toona oli meie rahva ees üks suur küsimus, täna teine. Inimestele olulistes, eksistentsiaalsetes küsimustes tekibki erinevate suundade vahel vastasseis, mis ei näita mitte rahva elujõuetust, vaid suutlikkust otsida arutelus tulevikusuund.

See ei ole ohu märk, see on pigem lootuse ja mure märk käsikäes. Inimpõlv tagasi, loomeliitude pleenumil küsis Lennart Meri meie rahvalt: kust tuleme, kuhu läheme?

See küsimus puudutas nii neid olusid, millesse võõrvõim oli meid asetanud, kui meeldetuletust vabaduse-ajast. Ning küsimus „kuhu läheme?“ puudutas koos numbritega eestlaste osakaalu kahanemisest meid sama valusalt: kas läheme tühjusesse või meil on võimalus?

Need küsimused puudutasid rahva poliitilisi valikuid ühes sellest tulenevate tagajärgedega. Poliitilised strateegiad neile valikutele lahenduse otsimisel viisid toona ühiskonnas tugevate, raevukate vastasseisudeni.

Need survejõud ühiskonnas pingestusid kriitilise piirini, kuni lahenduse tee vabanemiseks tekkis tõelises piirsituatsioonis. Ka täna on ühiskonnas paljudes küsimustes tõsised vastasseisud ning need pole sugugi olu- või valdkonnapoliitilised, vaid identiteedipoliitilised. KES ME OLEME? KAS ME JÄÄME?

Väärtuste ümber kulgev arutelu on väga oluline ja määrab meie valikuid kasvavalt palju suuremal määral, kui seda tunnistada tahetakse. Nii on see kogu lääne mõtteruumis olnud varem ja just identiteedipoliitilise debatina täpselt samamoodi tänapäeval.

Inimestel on suured ja tähtsad küsimused: kas jääme kestma rahvastena, kas säilib meie identiteet? Kellena ennast inimesed määratlevad ja mis sellest tuleneb? Eesti praegustes väärtusaruteludes sisaldub otsekui jäämäel vee all palju igavikulisem ja surematum mõõde kui veel näiteks kümmekond aastat tagasi meie rahva kirgi vallanud diskussioonides.

Väärtuspoliitika kõnetab inimesi palju tundlikumalt kui mingi valdkonnapoliitika, sest seeläbi inimesed määratlevad ennast ise ning üldjuhul on enamikul inimestel kasvatusest-sisemistest tõekspidamistest johtuv oma arusaam neist valikutest.

Need arutelud on meie rahva ala- või teadlik enesemõtestamise aeg. Loodan, et nendes aruteludes kujuneb mingis vaates rahvuslik domineeriv vaade: tahame rahvana kesta rahvusriigis, tahame siin maal oma traditsioonid järeltulevatele põlvedele edasi anda, me julgeme riigirahvana otsustada ja vajadusel osata öelda nii jah kui ka, mis teinekord raskem on, ka ei.

Põlise rahvana on tänapäevases maailmas nüüd, kus oleme oma riigi iseolemise suutnud kindlustada, meie ees meie olemust määratlevad küsimused, mille vastustest või vastuste puudumisest võib oleneda meie tulevik inimpõlvede vaates.

Taani printsi dilemma vaatab meile rahvusena mitmetes probleemides vastu rohkem, kui seda oleme valmis tunnistama. Just vabariigi aastapäev ongi see päev, kus sellele vastame: JAH, OLLA! Delfi 23. veebruar 2020 Eestis pole varem olnud ühtegi teist valitsust, mille suhtes oleks rakendatud nii frontaalset rünnakut.

Keskne strateegia oli EKRE seisukohtade eksponeerimine võimalikult suure ja dramaatilise tähelepanuga, vastandades neid seisukohti just Jüri Ratasele kui isikule. Mul on raske uskuda, et need aktsioonid olid spontaansed, selleks oli meediaruumis välja joonistunud käekiri liialt šabloonne.

Nende aktsioonide keskmes oli loogika, et kui kukub Ratas, siis kukub ka valitsus. Tagantjärele vaadates nii ka juhtuski. EKRE oli valitsuses omaette fenomen. Meil oli valitsuse kokkupanemise ajal mitmeid arutelusid nii omavahel kui keskerakondlastega: kas nad tegelikult saavad riigijuhtimisega hakkama?

Võib vastata, et märkimisväärsete perutamistega, aga nad olid lõpuks valitsuses nagu teisedki parteid. Küll aga jäid valitsust saatma nende üle võlli avaldused, mille puhul toimis ühesugune käekiri: avaldus tehti, meedia võimendas, koalitsioonis sunniti nad mingitpidi avaldusest taganema ja elu läks edasi kuni järgmise korrani.

Tagasi vaadates oli tegemist Helmete teadliku provotseerimisega, mida meedia oma agendaga ootas. See oli mõttetu mäng, mis lõhkus valitsuse usalduskrediiti heausksete inimeste silmis. Kui meenutan neid skandaale, siis meediaruumist kerkivad esile Sanna Marini kallal võtmine, Bideni sõimamine ja Leedu valimiste kahtluse alla panek.

Arusaadavalt kutsus selline retoorika esile igati õigustatud meelepaha meie diplomaatide seas. Välisriikide diplomaadid olid diskreetsemad, viidates, et tegemist on sisepoliitika asjadega. Kõigis neis kolmes nimetatud juhtumis pidi EKRE oma positsioonis sammu tagasi astuma.

Või mis positsioon see teiste riikide valimistega tegelemine ikka on: Marini asjas pidi Mart Helme vabandama, Bideni asjas pidi Mart Helme tagasi astuma ning Leedu asjas pidi Martin Helme tunnistama, et tal ei ole mingeid kahtlusi Leedu valimiste õiguspärasuse kohta.

Eks pidin minagi Leedu ja Soome kolleegiga pärast juhtunut kõnelema. Vabandama ei hakanud ma nende avalduste eest küll ükski kord. Kõige tõsisem oli muidugi olukord USA valitud presidendi ründamise asjus. See oli seda üllatavam, et olime just samal nädalal kiitnud minu ettepanekul heaks uue liitlassuhete arendamise strateegia Eesti ja USA vahel.

Andsin sellele lühikese ja jäiga kommentaari: „Minu vastus on lihtne ja selge. See on pöörane jutt, mis ei esinda sekundikski ega mingilgi määral Eesti riigi ametlikku seisukohta. Soovitan valitsuskaaslastel tegeleda Eesti probleemide, mitte USA juhtimisega.

Ameerika Ühendriigid saavad oma siseküsimustega meiepoolse käratseva ninatoppimiseta hakkama. Iga lapski saab aru, et solvangud Joe Bideni aadressil teevad meie liitlassuhetele kahju ja EI OLE Eesti iseseisvuse püsimise ja julgeoleku kindlustamise huvides.

Rõhutan, et sama seisukoht on olnud mul ka USA ametisoleva presidendi Donald Trumpi solvava retoorika viljelejate suhtes Eestis. Oma seisukohti saab avaldada liitlasriigi poliitika suhtes väärikal moel.“

Olime olukorra üle Ratasega pühapäeval pikalt vestelnud. Juhusena oli esmaspäeval ees umbusaldusavaldus Mart Helmele, küll mitte toodud põhjusel. Esmaspäeval aset leidnud mõtetevahetus päädis Mart Helme enda tagasiastumisega.

Kas selle taga oli arvamine, et osa koalitsioonist ei pruugi anda talle toetuhääli või tegelik soov valitsusest lahkuda, oskab Mart Helme ise tagasivaates hinnata. Teine ooper sõnavõttude kõrval olid sisulised kriisid valitsuses.

Esimene tõsine kriis kerkis esile seoses Martin Helme katsega vallandada siseministri kohusetäitjana Elmar Vaherit või õigemini sooviga sundida teda tagasi astuma. Küllap oli põhjus Vaheri mitteusaldamises, ettekäändeks oli moonutatud info esitamine kärbete kohta politseiametis.

See oli ilmekas näide riigi toimimise takti mittetajumisest. Mõlemad partnerid andsid selge signaali, et kuna politseijuhi vabastamine eeldab ka valitsuse otsust, siis see ei oleks valitsusest läbi läinud. Hetke kaalunud, taganes Helme oma nõudmisest. Iseenesest, kui oli tegemist jäiga konfliktsituatsiooniga, olid EKRE-mehed suutelised olema üpris paindlikud.

Teine kategooria oli retoorika. Üldiselt oli valitsuses tegelikult avalikkusele ehk üllatavalt mõjuvana üpris meeldiv ja kodune tööõhkkond. Teinekord püüdsid Helmed küll kehtestada ennast tugevamalt mõnes sugugi mitte eriliselt dramaatilises vaidlusküsimuses ja teatasid, et kui asi ei lahene neile soovitud suunas, siis nad lahkuvad valitsusest.
Paaril korral tuli ette ka olukord, kus koalitsioonijuhtide koosolekul, kui pinge oli juba lakke läinud, lahkusid nad laua tagant. Esimesel korral kutsus Ratas nad tagasi, teisel korral enam mitte. Kui ähvardad tuumanuppu liialt sageli vajutada, siis see ähvardus kaotab ajapikku mõju.

Valitsuse tegelik kooshoidja oli enesestmõistetavalt Jüri Ratas, kes suutis seda teha üliinimliku suhtlemisvõimega, kasutades taktikat, kus partnerile tundus ka taganemine ikkagi kompromissina, mitte võit-kaotus süsteemis tulemusena.

Keskerakonna valitsusdelegatsiooni kuulus Mailis Reps, kes oli Ratase suurim toetaja valitsuses. Reps on poliitikuna agressiivse käekirjaga, tema suurimaks trumbiks on enesekindlus oma positsioonide kaitsmisel.

Keskerakonna valitsusdelegatsiooni ülejäänud liikmed olid Ratase ja Repsi kõrval üldpoliitilistes võitlustes toetavas rollis. Taavi Aas oli majandusministri ametisse asunud vangerdusena, kuna pidi linnapea koha loovutama Mihhail Kõlvartile.

Taavi Aas on ennekõike tehnokraatlik mänedžer, kelle seisukohad läksid mõnikord üpriski vastuollu Keskerakonna ideoloogiliste positsioonidega. See oli ilmselgelt tasakaalupunkti leidmine Keskerakonna vene poliitikute tiivaga.

Jaak Aabi iseloomustavad ka konkurendid seltsiva ja rahumeelse inimesena, kelle ülesanne Keskerakonnas on ennekõike omavalitsusjuhtidega tegelemine. Tanel Kiige saamine sotsiaalministriks oli üllatav, eelmainitud põhjusel ei soovinud seda kohta Jaak Aab ning Kiik pikaaegse Ratase büroo direktorina pidi olema noorema põlve järelkasv valitsuses.

EKRE ministrite delegatsioon oli märksa kirjum. Mart Helme oli valitsuses retooriliste seisukohtadega partei positsioonide eest seisja, praktiline, valitsuse detailidesse puudutav tegevus jäi Martini kanda. Inimestena olid Mart ja Martin valitsuses võrreldes nende käreda retoorikaga justkui öö ja päev.

Ülejäänud EKRE ministrid olid nende tandemi kõrval toetavaks tiimiks. Isamaa valitsusdelegatsioonis oli meie soov juba kohtade jagamisel taasluua rahvastikuministri ametikoht. Riina Solmanil ei olnud lihtne alustada ametikoha loomise ja enesekehtestamisega nullist, seda enam, et siseministeeriumi organisatsioon ei võtnud lisaülesandeid sugugi vaimustusega vastu, samuti ei loobunud sotsiaalministeerium neist võitluseta.

Kokkuvõttes muutus riigis neil aastail rahvastikupoliitika jälle oluliseks, kokku pandi rahvastikupoliitika pikk arengukava, tagasiränne kasvas ja riik tegeles süsteemselt sündide suurendamise toetamisega peredes.

Jüri Luik on meie diplomaatias eraldi kaubamärk, kes on ministriametit viimase kolmekümne aasta jooksul pidanud neli korda: kolm korda on ta olnud kaitse- ja korra välisminister. Tema täpsed sõnastused aitasid koroonakriisi keeruliste otsuste tegemisel valitsuses mitmel juhul sisulise lahenduseni jõuda.

Jüri tugev veendumus oli, et peame USA väed Eestisse saama, ja ta tegutses selle nimel intensiivselt. Raivo Aeg tugines justiitsministri ametis oma suurele kogemusele KAPO-s ja politseis.

Tema suurim vastasseis EKRE-ga oli peaprokuröri ametisse nimetamisel, kui EKRE vetostas senise peaprokuröri Lavly Perlingu ametis jätkamise. Mulle tundus, et neile oli hinge läinud, et prouratuur lõpetas oportuniteediga avaliku huvi puudumisel Mary Krossi kohtuasja.

Mäletatavasti selles kohtuasjas esitas ta süüdistuse EKRE logoga inimese poolt kividega pildumises, mis aga tõendamist ei leidnud. Selle mõistis hukka ka hilisem järgmine riigiprokurör Andres Parmas, kes leidis et niisugust asja oleks tulnud arutada kohtus avalikult.

Kuid koalitsioonivalitsustel on oma toimimisreeglid ja üks reegel on, et ei hääletata. Seda on küll kritiseeritud, aga ega jätkusuutlikumat otsuste tegemise meetodit olemas pole. Seetõttu jäävad paraku langetamata nii mitmedki mõistlikud otsused, aga hoitakse ära ka hulk ebamõistlikku.

Kuna prokuröri ametiaeg lõppes, pidi Raivo leidma uue kandidaadi, kohtunik Andres Parmast aktsepteerisid mõlemad koalitsioonipartnerid. Tõnis Lukase kogemus valitsusbürokraatias tulemusi saavutada võimaldas tal edasi minna mitme topanud asjaga, nagu kultuuriobjektide rajamine ning koorijuhtide toetuse sisseseadmine. Lukas oli vabanenud Eesti esimene ajaloos esimene rahvuskonservatiivne poliitik kultuuriministriametis.