Epl.delfi.ee: Vilja Kiisler: aitäh, Isamaa, aga enne kaitsma hakkamist õppige ise eesti keel selgeks

04.01.2020Meediakajastus

Poliitikute keeletundlikkus pole üheski parteis just eriti kiita, kuid eesti keele kaitsele viskunud Isamaa paistab silma eriti kehva eesti keele oskuse ja olematute keelealaste teadmiste poolest. On naeruväärne, et just selle erakonna poliitikud on asunud valjuhäälselt kaitsma eesti keelt ja kultuuri.Isamaa poliitikud on Facebookis üllitanud reklaamiformaadis uusaastalubadused, mis kiidavad kaunist eesti keelt ja lubavad seda alanud aastal paremini ja vastutustundlikumalt kasutada. „Mina luban järgmiseks aastaks eesti keele osas kasutada vähem parasiitsõnu,” lubab Sven Sester. No tõepoolest, mis kaunis keelekasutus, kui peen ja tundlik stiil, lausa kõrgemat sorti lingvistiline tunnetus, tuleb sarkastiliselt tõdeda. Äkki oleks Sester pidanud kellegagi nõu pidama, et suuta need paar lausetki öelda kujul, et tema kunagine emakeeleõpetaja ei peaks häbi pärast maa alla vajuma?

Tarmo Kruusimäe lubab edaspidi sõna „kolleeg” asemel öelda „töökaaslane”. No hea küll, miks ka mitte. Algatuseks aga võiks õppida komasid panema ja endale selgeks teha suur- ja väiketähe reeglistiku. Piisab põgusast pilgust Kruusimäe avaldustele sotsiaalmeedias, et märgata: elementaarse komastamisega on lood täiesti käest ära. Suurtähe vohamine soovib ilmselt kasutatud sõnadele kaalu juurde anda, jätab aga pehmelt öeldes harimatu mulje. Ka klipis on „vabariigi” kirjutatud suure tähega. Armas Isamaa, kui teete keeleteemalise avalduse, siis võiksite ju lasta kellelgi üle vaadata, et nii piinlik ei oleks?

Raivo E. Tamm, kelle sõnajärg on kange nagu kardinapuu („Järgmisel aastal mina luban…”) ja ajamäärused madalstiilsed („järgmine aasta” pro „järgmisel aastal”), paneb ühte patta laensõnad ning russitsismid-anglitsismid, viimaseid käsitleb, kui ma õigesti aru saan, toorlaenu tähenduses (kuigi võimalik on käsitleda ka laiemalt). Laensõnade kallale minek on iseenesest muidugi suurejooneline algatus. Kui vanad laenud on õigupoolest plaanis pagendada? Kas näiteks vanavene laen „raamat” võiks jääda või on Isamaa isehakanud keeleteadlastel selle asemel midagi „omasemat” pakkuda? Või tehakse ehk ettepanek elimineerida vana balti laen „hammas” – selle asemele on ju vana soomeugriline „pii” ju täitsa pakkuda? Kuidas oleks vanade germaani laenudega, näiteks „raha”? Armsad isamaalased, kas olete ikka kindlad, et olete endale võtnud jõukohase ülesande? Või kui te laensõnade väljatõrjumist ei mõelnud, äkki täpsustate oma mõtet, mida te õieti silmas pidasite?

Üllar Saaremäe kavatseb „järgmine aasta” läbi lugeda kõik ilmuvad „Eesti luuletajate” raamatud. Ta mõtles ilmselt eesti luuletajate raamatuid. Aga kui ei mõelnud, siis oleks võinud lisada selgituse, missuguseid Eesti – eeldatavasti siis mõnes teises keeles kirjutavaid – luuletajaid ta silmas pidas.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder lubab järgmisel aastal vähem võõrsõnu kasutada. No heakene küll, loodame, et selle põhjus pole ometi mitte võõrsõnade kehv tundmine. Seedrist ju teame, et lehti ta ei loe, aga missuguseid raamatuid loeb, pole teada. Kirjakeelne eneseväljendus pole tal just kõrgtasemel, teavad need, kes Seedriga kirju vahetanud.

Aivar Kokk arvab oma etteastes, et „okay” ja „davai” on võõrsõnad. Kuigi „okei” tõepoolest võõrsõnastikust leiab, on täpsemas eritluses tegemist siiski toorlaenuliste nähtustega, „okei” on kodunenud ja kujunenud argikeelseks, „davai” aga mõjub praeguses keeleruumis pigem tsitaatsõnana. Takkapihta puterdab Kokk oma paarilauselises etteastes mitu korda, kaunist eesti keelest on asi väga kaugel.

Siim Kiisler lubab lugeda rohkem eestikeelseid raamatuid ja vähem ingliskeelseid ning ühtlasi oma lapsed ingliskeelsest internetist kaugel hoida. Kiisler oleks võinud viidata, missuguseid ingliskeelseid raamatuid ta viimasel ajal lugenud on. Oleks huvitav teada. Tänapäevaste laste inglise keele oskus aga pärinebki suurelt jaolt internetist – kas Kiisler soovib, et laste inglise keele oskus kängu jääks? Eesti ja inglise keele vastandamine on üldse kummaline – miks peaks parem eesti keel tulema inglise keele oskuse ja praktiseerimise piiramise arvelt?

Setu keelt purssinud Priit Sibul lubab eesti keele teemaga edasi minna seadusandlikul tasandil. Eeldatavasti minnakse edasi „Boltide ja Woltidega”, kellele kuulutas sõja juba minister Tõnis Lukas (kes ise ütleb, muide, kõrgharidusele vaatamata „teenendaja”) ja kelle kallale kargas ka reformierakondlasest keeleteadlane Urmas Sutrop. Sutrop ei esinda küll Reformierakonna peavoolu, kuid ei maksa unustada, et patriotismi sildi all on rahvuskonservatiivne hoovus tugevasti esindatud ka oravaparteis, mida ühendab Isamaaga ka eestikeelse koolihariduse eesmärk. Sutrop on küll erinevalt Isamaa „kuldsuudest” vähemalt sidusa, kuigi sisu pooolest hinge kinni lööva teksti suutlik, võõravaenuliku hoiaku poolest sobiks pigem EKRE või Isamaa seltskonda.

Eesti keele ja kultuuri kaitsjaid ühendab peale eheda harimatuse nimelt võõravaenulikkus. Nad ei mõista, et eesti keele ja kultuuri tõeline elujõud peitub kõneluses teiste keelte ja kultuuridega, mitte enesesse kapseldumises ja harimatuse kultiveerimises. Eesti kultuurist ei jää midagi järele, kui lõigata läbi vaimsed niidid, mis ühendavad meid teiste vaimsete maailmadega. Eesti keel aga vajab eelkõige kaitset selle isehakanud ja harimatute kaitsjate eest.