Koalitsiooni liiga suur amps

19.03.2014Arvamus

Uus koalitsioon on andnud 2015. aastaks hulga lubadusi, mille kogumahuks on rohkem kui 170 miljonit eurot. Paljud mõtted uues koalitsioonilepingus on tervitatavad, mille eest on aastaid seisnud ka IRL. Ometi riigi rahalisi võimalusi vaadates jääb mulje, et ajutine valitsus on läinud korraga liiga suurt ampsu võtma.

On tõenäoline, et Eesti majandus on languses ja maksulaekumised sellel aastal võivad väheneda. Meenutagem, et alles jaanuari lõpus tuli rahandusminister Jürgen Ligi välja plaaniga, mille kohaselt peavad järgmise kahe aasta jooksul riigiasutused ja ministeeriumid kärpima kokku 115 miljonit eurot, et eelarvet tasakaalus hoida.

Selle asemel, et kokku leppida vajalikes reformides, mis hoiaksid riigi raha kokku, tõstetakse hüppeliselt riigi jooksevkulusid ja lastakse eelarve struktuursel ülejäägil ilmselt kokku kuivada. Lubatud on järgmisel aastal alandada tulumaksu, kergitada tulumaksuvaba miinimumi, alandada töötukindlustusmaksu, mitmekordistada lastetoetusi ja suurendada avaliku sektori palkasid.

Kust tuleb selle kõige jaoks rahaline kate?

Esiteks on selge, et ei saada läbi maksutõusudeta. Aktsiiside tõstmine on ühiskonnale küll mahamüüdav, kuid kui tõsta alkoholiaktsiisi juba kavandatud viie asemel 15 ning tubakaaktsiisi kuue asemel 16 protsenti, suureneb salaturg, mis omakorda tähendab väiksemat maksulaekumist eelarvesse. Samuti ei maksa unustada, et salaturu osakaalul on teatud mõju ka kuritegevuse kasvule.

Ka niinimetatud paindlikum ja efektiivne finantsjuhtimine ministeeriumides tundub veider olukorras, kus sotsiaal- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi soovitakse juurde luua kaks ministrikohta. Kui 15 miljonit eurot kokkuhoidu tuleb uue ametnikearmee loomisest, siis tuleb väärtushinnangud ümber hinnata.

Maksude kokkukogumise parendamine on mõistlik samm. Näiteks töötajate esmase registreerimise oleme juba ellu viimas. Samas jääb mulle arusaamatuks, kust võetakse tuleval aastal lisatuluna veel 20 miljonit eurot, sest riigikogu ja valitsuse menetluses olevatest ja seega veel jõustumata muudatustest oodatav tulu on samas juba eelarvesse arvestatud.

Ülejäänud raha on aga lubatud kokku koguda terve rea väiksemate kuni viie miljoni suurustest allikatest, mida pole tänaseks suuremas osas avaldatud.

Toimunud paradigma muutus, kus kõigepealt antakse hulga lubadusi ja alles seejärel hakatakse otsima, kas ja kust on võimalik saada lubatule katet, on libe tee. Meenutan, et ka Euroopa võlakriis tulenes paljustki Euroopa valitsuste lühinägelikkuses: poliitikud otsustasid populaarsuse nimel anda üha uhkemaid lubadusi, millele katte leidmine muutus aasta-aastalt aina raskemaks. Sellest ei tohi saada pretsedent, sest nagu nägime Euroopas, on ülepakkumise rallit lõpetada hulga raskem, kui alustada.

Arvestades jätkuvalt habrast majandusolukorda Euroopas ja Eestis, pole sugugi võimatu, et 2015. aastal peab – nagu juhtus aastatel 1999. ja 2009. – jälle kokku tulema üks meeskond, keda on kutsutud ka krokodillideks, et valimiste tarbeks kokku pandud ja üles blufitud riigieelarvest õhk välja lasta. Ajutise koalitsioonilepingu osaliste jaoks on tegemist numbritega paberil, aga inimeste jaoks tähendab see luhtunud plaane ja lootusi. Ma ei usu, et see oleks Eestile kõige õigem tee.