Kroonika.delfi.ee: Sesterite vallatud koerakesed ajavad taga oravaid ja söövad köögivilju (Kairit Tsäro-Mirme)

25.06.2022Meediakajastus

„Õnneliku lapsepõlve juurde kuulub ka lemmikloom. Oleme Kairiga mõlemad pärit kodust, kus olid nii koerad kui kassid, ja soovisime ka oma lastele sellist lapsepõlve,“ räägib poliitik Sven Sester, kelle kodus kasvavad pomeraniani kääbusspitsid Cookie ja Mooni.

Sel kevadel, kui juhtusid olema soojemad päevad, puhkesid Tiskre külas Sesterite hoolitsetud aias mändide all õitsele valged ja roosad rododendronid. Puhus kerge lõunatuul ja kaks koera – miniatuursed lõvi moodi pomeranianid – võtsid ühtmoodi häälekalt vastu nii külalisi kui ka töölt ja koolist koju saabunud omainimesi. Kääbuskoerad Cookie ja Mooni on Kairi (43) ja Sveni (52) ning nende poegade Tristani (11) ja Trevori (7) lemmikud ja rõõmu allikas. Karvakerad jooksevad õue mööda ringi, pööravad siis välgukiirusel ümber, põikavad rododendronipõõsastesse ning hüplevad siia ja sinna nagu piksevälgust tabatud. Rosinaid meenutavate silmadega puurivad nad uudistavalt ümbrust.
Ehkki Cookie ja Mooni elavad Sesterite kaunis kodus juba neljandat aastat, askeldavad nad aias, nagu oleks äsja saabunud. Kõik tundub neile uus – oravate jäljed, iga männilt kukkuv käbi pakub avastamist ning metstuvide ja sinikaelpartide tiivasirutus vajab alati pilguga ülemõõtmist. Kui aia taga liiguvad kitsed, lähevad koerad ähmi täis. Niiske ninaga toksivad karvapallid hellalt nii lapsi kui nende vanemaid, õõtsutades seejuures püstist kohevat saba.

„Kui väike poiss olin, joonistasin pilte oma koerast, kelle nimi oli Stella. Ta oli suur musta värvi Newfoundlandi koer, keda peetakse ka vetelpäästekoeraks. Ema õpetas Stella välja, käis temaga treeningutel ja ka võistlustel. Njuufa medaleid oli terve kodu täis. Ta oligi selline koer, et kui laps vette sattus, hakkas teda kohe päästma. Olin peres ainuke laps ja tänu Stellale ei tundnud ma kunagi üksindust ka siis, kui õhtuks olid kõik sõbrad oma koju läinud,“ meenutab Sven. „Läbi lapsepõlve on minu kodus olnud ka kassid, mõnikord suisa mitu, kes said Stellaga hästi läbi ja mõnikord kasutasid tema saba oma mänguasjana.“

Kairi lapsepõlvekodus olid samuti lemmikloomad. Sinna leidsid tee heasüdamlikud krantsid ja kord võeti laste rõõmuks perre ka väike aprikoosivärvi kääbuspuudel. Kairi meenutab, et koos Sveniga saabus tema ellu suur isane pärsia tõugu kass, kes pidas loomulikuks magada öösiti pererahva voodis – ta sättis end Kairi padjale.
„Lemmikloomad on hea moodus õpetada lapsi loodusest hoolima, kaitsma endast nõrgemaid ja hoolitsema väetimate eest. Meie poisid ei lähe õhtul enne magama, kui on Cookiele ja Moonile head-ööd-musi andnud. Soojus ja lähedus, mida loomad lapsele pakuvad, kuuluvad lapsepõlve juurde,“ räägib Sven.

Kõigepealt tuli Cookie

Sesterite kodumaja esikus on kaunis joonistus Yorkshire’i terjerist. Pilt on mälestus Fionast, kes oli Kairile ja Svenile seltsiks üle neljateistkümne aasta. „Yorki oli hästi alandlik, ei teinud üldse häält. Temaga koos reisisime palju, isegi lennukiga. Nende aastatega muutus Fiona meile nii kalliks, et kui ta vanadusse suri, kulus palju aega, et sellest üle saada,“ lausub Kairi.

Kui pere otsustas tuua koju uue lemmiklooma, soovisid nad pomeranianide kasvataja juurest võtta korraga kohe kaks kutsikat, aga tõuaretaja soovitas: „Võtke kõigepealt üks. Kasvatage temast koer ja tulge aasta pärast jälle.“
Põhjus on lihtne – kui võtad kaks ühevanust koera, muutuvad nad teineteise jaoks kõige olulisemaks, aga lemmiklooma puhul tuleks kasvatada koer pereliikmeks nii, et inimene on peremees, mitte koer. Kannatlikult oodatigi kaheksa kuud. Siis läks Kairi kasvataja juurde ja tõi Cookiele seltsiks Mooni. Kahe koeraga said Sesterid sõprade ja naabrite seas eriti populaarseks. „Meie Cookie ja Mooni on häälekad, aga väga sõbralikud. Neil ei ole kunagi halb tuju. Karvapallid on nii armsad, et kõik tahavad neid nunnutada,“ muigab Kairi.

Nunnutamise vastu ei ole Moonil ega Cookiel midagi. Neile meeldib, kui neid silitatakse. Meeldib mängida. Samuti meeldib kutsudele, kui nende paksu karva kammitakse. Kaisus ei suuda nad aga pikalt olla, sest nende karv on nii paks ja kohev, et neil hakkab palav.

Panid jooksu

Päevasel ajal, kui pere on kodust ära, askeldavad Cookie ja Mooni toas. Kui pererahvas saabub, saavad koerad minna õue jalutama.
„Nad kuulavad suhteliselt hästi sõna, aga ühel korral olen küll tõsiselt ehmatanud. Avasin õuevärava, et laps saaks rattaga hoovist välja sõita, ning samal ajal pääsesid koerad majast ja jooksid otsejoones tänavale. Pean tunnistama, et nii nagu ma seal värava juures olin – lühikeste pükste ja palja ülakehaga, ilma jalanõudeta –, nii ka tänavale neile järele tuiskasin. Õnneks jooksid koerad ühes suunas ja mitte just kõige kiirema tempoga, aga see oli tõesti meeldejääv, sest olgugi et nad on energilised, on nad siiski kasvult väikesed. Nendega võib juhtuda õnnetusi just miniatuursuse tõttu,“ meenutab Sven ehmatavat elamust.

Ülejäänud juhtumid, mille Cookie ja Mooni on korraldanud, jäävad pigem seikluse tasemele. „Ühel korral lipsas Cookie salamahti kuuri. Ma ei märganud seda ja panin ukse kinni. Otsisime end hingetuks. Cookie oli kannatlikult kuuris ega teinud häält,“ sõnab Kairi.

Kõige rõõmsamad on kääbusspitsid siis, kui saavad aias natuke vallatust teha. Maja ümber on rajatud rododendroniaed, aktsendiks on Kairi istutanud säravvalgete õitega magnooliaid. Aias on ka paks ühtlane muruvaip, kus koerad saavad mängida ja teineteist taga ajada. Ent isegi siis, kui Mooni konte ei peida, leiab ta võimaluse ajada muru alt taga nähtamatuid vaenlasi. Ta kaevub kogu kehaga maa sisse – nii et Svenil ei jää muud üle kui sõita lähimasse aiapoodi ja tuua sealt järjekordne kott mulda ja seemet, et muru korda teha.

„Ega neil puhkudel, kui koerad aias vallatlevad, saa kuidagi ka pahandada. Kui Cookie ikka oma soliidses tumedas toonis kasukaga kasvatuskastidesse sukeldub, et sealt porgandeid leida, on tal iga karvasalk mulda täis. Sellised tegevused pakuvad loomadele rõõmu ja nendega pahandada ei ole mõtet,“ räägib Kairi.
Möödunud aasta väga külm ja lumerikas talv oli Cookie ja Mooni lemmikaeg. Pererahvas tegi nendega pikki jalutuskäike ega keelanud neil lumes hullata. Suurte pehmete hangede sisse nad siiski minna ei saa, sest lähevad seal lihtsalt kaotsi.

„Mõnikord olid koerad õuest tuppa tulles nagu jõulupuud. Kehasoojus sulatab lume purikateks ja need kinnituvad karvade külge,“ räägib Kairi. Illustreerimiseks näitab ta pilte Cookiest ja Moonist, kus nad tõepoolest meenutavad rohkem lumekoeri kui lõvisid.

Alati heatujulised

Suure tõenäosusega pärinevadki pomeranianid ehk kääbusspitsid Arktika kelgukoertest ja on ilmselt keeshondide, hallide Norra põdrakoerte ja samojeedi koerte sugulased. Esimesed usaldusväärsed ülestähendused selle tõu kohta on pärit Pommeri piirkonnast ja ulatuvad 19. sajandisse, mille keskpaigas armus pomeranianidesse kuninganna Victoria. Seetõttu kujunes tõug väga populaarseks.

Kairi ja Sveni pere hoiab oma koerakesi. Näiteks talvel on nende suur aed kaetud radade võrgustikuga. Läbi lume koerad eriti hästi joosta ei saa, seepärast on Sven neile teinud hulganisti teeradasid, et nad saaksid ringi lipata ja teisel pool aeda liikuvate metskitsedega ninad vastastikku panna.
„Elame siin nagu loomaaias – linde ja loomi on väga palju ning me kõik oleme sellega harjunud,“ ütleb Sven. Aeda lükatud lumeradadest kogunenud lumest ehitasid lapsed koos isaga lumemäe, mille kõrgus oli rohkem kui kolm meetrit.

„Lumehunnik muutus lisaks laste kelgumäele ka koerte vaatlustorniks. Kui mõnikord inimesed vaatlevad looduses linde ja loomi, siis meil istusid kaks tegelast mäe otsas ja jälgisid tänaval iga möödujat ja andsin valjuhäälselt endast teada. Olime isegi mures nende uljuse pärast seal mäe otsas, sest nende luud on haprad ja nad ise õrnakesed. Ei tohi lasta neil kukkuda. Me ei luba neil ka toas diivanilt maha hüpata, sest nad võivad kukkudes põrutada saada,“ lisab Sven.

Vähesest kasvust hoolimata jooksevad koerad päeva jooksul koduaias maha mitu kilomeetrit. „Minu kogemus on, et kui tahate koju rõõmsaid pereliikmeid, võiks neid olla vähemalt kaks – siis ei ole neil igav ega nukker ja nad pakuvad mitmekesi perele rõõmu. Säravad nagu päikesed, kellel ei ole kunagi paha tuju. Reisidel panin mitmel korral tähele koeraomanikke, kes jalutasid kahe või mitme koeraga. Selle olulisusest sain aru alles hiljem. Nii nagu on mitmel lapsel koos toredam kasvada, on ka kahe koera elu lõbusam,“ räägib Kairi.

Perenaine küpsetab ka koertele

Kohtumise jooksul on Sven sunnitud iga natukese aja tagant tegema elutoast terrassile viiva ukse lahti, sest Cookie ja Mooni ei suuda otsustada, kas ajada taga puu otsas ronivaid oravaid või jääda tuppa lootuses, et ehk pudeneb toidulaualt mõni kübeke neilegi. Kui koer kannab nime Cookie ehk eestipäraselt Küpsis, siis võib sellest otsida seost perenaise köögikunstioskustega.

„Meil kõigil on väga vedanud, mitte ainult Cookiel ja Moonil, sest mu abikaasa Kairi ei tee imelisi sööke vaid koertele, vaid kokkab hästi kõigi rõõmuks,“ kiidab Sven.
Tänaseks on Kairi valmistanud Napoleoni koogi. Tahtmatult pudistan küpsetise rabedatest lehttainalehtedest pudeme põrandale, ent jõuan enne ära koristada, kui Cookie ja Mooni jaole saavad. Koerad limpsiks hea meelega keedukreemiga kooki, ent reeglid on kindlalt paigas.

„Koertel on oma menüü. Eks vahel nad mõne pala saavad kõrvalt, kui Trevoril pasteedisaiast midagi põrandale pudiseb, aga üldiselt teeme, nagu koertekasvataja soovitas – keedan neile eraldi toidu, kaalun valmis täpsed portsjonid ja panen sügavkülma, et igal päeval oleks kindel kogus võtta. Nii on lihtsam koerte kehakaalu jälgida,“ räägib Kairi.

Kuki ja Muki, nagu Sven aeg-ajalt koeri kutsub, söövad igal õhtul kella seitsme paiku hautatud köögivilju, millele on lisatud riis või tatar. Selle kõrvale annab Kairi neile kana või hakkliha, kuhu lisab kodujuustu ja mõnikord ka kitsepiima. Hommikul täidab Kairi koerte sööginõud krõbinatega, ent põhitoidukord jääb alati õhtusse.

„Mõnikord, kui Kairi alustab perele kanašnitsli tegemisega ja lihahaamri välja võtab, ei jõua ta sellega esimest löökigi teha, kui koerad selle isegi aeda ära kuulevad ja palakesi nuruma tulevad,“ ütleb Sven.

Mõlemad koerad kaaluvad umbes kaks kilo – Cookie on mõnesaja grammi võrra raskem. „Tundub väike kaaluvahe, aga mõjutab nende käitumist. Cookie on matsakam ja astub aeg-ajalt Moonist lihtsalt üle. Mooni on õrn nagu printsess, tema liigutused on graatsilised ja olek peen. Cookie on üleolevam,“ kirjeldab Sven.
Kaks heasüdamlikku tulesädet tuiskavad taas elutoast aeda. Pigem väsitavad nad ära enda vaatlejad, kui ise väsivad.

„Sellise sädeleva kambaga käime õhtuti jalutamas. Kõige ees jooksevad koerad ja seejärel jalutame meie Kairiga, aga varsti olukord muutub. Pärast tunnist jalutuskäiku oleme kõige ees meie ja seejärel Cookie ja Mooni. Õnneks on rosinasilmadega see hea asi, et vajadusel on neid kerge ka süles kanda,“ ütleb Sven.