Postimees: Keskerakond ja sotsid on valimisnimekirjad ega raskes seisus (Mikk Salu)

21.11.2022Meediakajastus
Sõltuvalt lähtekohast on neli kuud enne riigikogu valimisi kõige kehvemas olukorras kas Keskerakond või sotsiaaldemokraadid. Eesti 200-I ja Isamaal on samuti omad probleemid, kuid praegu natuke väiksemad või vähemalt paremini kompenseeritavad.

Keskerakond on mures sellepärast, et nemad kaotavad valimistel kõige rohkem riigikogu kohti, sotsiaaldemokraadid sellepärast, et nende puhul võib rääkida teatud võimalusest, et nad jäävad üldse riigikogust välja. See tõenäosus ei ole väga suur – 10-15 protsenti -, aga on siiski olemas, et halbade asjaolude kokkulangemisel sellega arvestada.

Sotside mandaadid löögi all

«Kahte asja korraga teha ei saa,» teatab Narva linnapea Katri Raik – tema valimistel ei kandideeri. Tema kandideerimise üle on pikalt spekuleeritud, aga nüüd on otsus langenud. Sotsidele on see löök. Eelmine kord tõi Raik sotsiaaldemokraatidele Ida-Virumaalt ühe mandaadi. Nüüd on see ohus. Arvestades Raigi vahepeal kasvanud populaarsust, oleks teoreetiliselt võinud seekord rääkida isegi kahest mandaadist. Raiki asendab Ida-Virumaal kultuuriminister Piret Hartman (pildil), aga temal seesugust kandepinda pole.

Samuti on sotsidel ohtu sattunud Tartu ringkonnamandaat. See on muidu olnud kindel koht, kust vähemalt üks riigikogu koht ära tuua, aga sel sügisel lahvatas sotside seas sisetüli, mis päädis mõne nädala eest abilinnapea Gea Kangilaski (Tartu sotside uue põlvkonna liider) Tartu piirkonna juhatusest lahkumise avaldusega. Õnnekssotside vaatenurgast – on vähemait praeguseks suudetud tüli kalevi alla lükata.
Formaalselt on lahtine ka europarlamendi liikme Marina Kaljuranna kandideerimine. Eelmine kord tõi ta Harjumaalt 5500 häält, olles kõige suurema häälesaagiga sots. Viimased vihjed räägivad siiski pigem, et Kaljurand kandideerib ka nüüd. See oleks ka loogiline ja viisakas, sest sotsid aitasid ta Brüsselisse ja ilmselt tahaks ta europarlamendis jätkata ka järgmine kord.

Omamoodi kummaline seis on tekkinud Järva- ja Viljandimaal. Enamasti on seal sotsiaaldemokraatide esinumber olnud Helmen Kütt (eelmine kord 2194 häält). Vahepeal on erakonna esimeheks saanud aga samast piirkonnast pärit Lauri Läänemets (eelmine kord 994 häält). Loogiline oleks, et erakonna juhist saaks piirkonna esinumber, aga tõenäoliselt minnakse seda teed, et Kütt on ikkagi number 1 ja Läänemets number 2.
Ühe ringkonnamandaadi toovad sotsid Järva- ja Viljandimaalt igal juhul ära. Kahe mandaadi jaoks oleks vaja piirkonnas umbes 4000 lisahäält ja see ei paista realistlik.

Poliitikast lahkumisest on teatanud ka SDE eelmine juht Indrek Saar. Kahtlemata ebameeldiv uudis, aga õnneks on Saare varasem kandideerimiskoht Lääne-Virumaa nii väheste häälte ja mandaatide arvuga, et suurt kadu tervikuna see ei tõota. Tõsisem probleem on varem Rainer Vakra ja Helve Särgava toodud häälte kompenseerimine Tallinnas.

Keskerakonna mured väljaspool pealinna

Positiivse poole pealt ka. Kindlasti toob Riina Sikkut sotsidele seekord palju rohkem hääli kui neli aastat tagasi. Ka Läänemets ise saab enam. Sotside seas kandideerib Raimond Kaljulaid ja isegi kui tema täht ei sära samamoodi nagu Keskerakonnas, toob ta igal juhul lisahääli. Tallinna linnavõimu juures olevad sotsiaaldemokraadid peaksid samuti olema tugevamad kui varem. Kui sotsiaaldemokraatidel õnnestub maandada viimased riskid (tüli Tartus, Kaljuranna kandideerimine) ja teha korralik kampaania, võivad nad märksa rahulikumalt hingata.

Veel rohkem kui sotsidel on valimisnimekirja koostamisega probleeme Keskerakonnal. Eelmine kord Pärnumaal kandideerinud Kadri Simson seekord ei osale. Tema asendaja Andrei Korobeinik pole ligilähedaseltki sama kvaliteediga. Samamoodi ei näe valimistel Marika Tuus-Laulu, Viktor Vassiljevit ega Anneli Otti (pildil). Eelmine kord Tallinnas Keskerakonnale 7303 häält toonud Raimond Kaljulaid on nüüd hoopis sotside seas.
Vahepeal mõtles Keskerakond isegi selle peale, et peaks Kaljulaid! asemel Põhja-Tallinna ja Haaberstisse tooma Yana Toomi. Lõpuks jäi aga ikkagi nii, et Toom kandideerib Ida-Virumaal. Tõsi, veidi veidras vormis, teise numbrina Kaido Höövelsoni järel.

Keskerakonna peasekretär Andre Hanimägi ütleb samas, et Tallinna pärast ta muret ei tunne. Isegi kui mõni «superstaar» puudub, on Tallinna linnavõimu ja linnaosade võimuga seotud inimeste pink pikk. Erakond eeldab, et nemad teevad ja toovad oma ikkagi ära.
Partei murekohad on kõik Tallinnast väljaspool. Mõned asjad on fundamentaalsed, nagu Keskerakonna reitingu langus ja maapiirkondades valijate kaotamine EKRE-le. Siin ei ole ühtegi lihtsat ega konkreetset lahendust. Küsimus ei ole selles, kas Keskerakond kaotab hääli ja kohti riigikogus, vaid selles, kui palju ta neid kaotab.

Mõni areng on siiski olnud ka positiivne. Jüri Ratas on tantsimise kõrval teinud parteitööd ja suutnud ära veenda Aadu Musta, kes jätkab Tartus. Ka Enn Eesmaa (vahepealne kõhkleja) kandideerib uuesti. Ilmselt kandideerib ka Tarmo Tamm, kes eelmine kord tõi Võru-, Valga- ja Põlvamaalt 2824 häält. Kui lisada, et viimaste küsitluste järgi on Keskerakond suutnud reitingu stabiliseerida või noka veidi isegi ülespoole pöörata, siis seis on küll keeruline, aga tunneli lõpus mingi valgus paistab.

Isamaa on kaotanud hulga hääletoojaid

Ülejäänud «madalama neliku» parteidel, see tähendab Isamaal ja Eesti 200-1, on samuti omad probleemid, kuid praegu natuke väiksemad või vähemalt paremini kompenseeritavad.

Isamaa on kaotanud päris mitu tuhande või isegi enama hääle toojat (Kaia Iva, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Mart Nutt, Mart Luik). Ka Jüri Luik, kes neli aastat tagasi sai Harjumaal 4806 häält, ei kandideeri. Sven Sester (jälle üks stabiilne vähemalt tuhande hääle tooja) kõhkleb. Samas, uutest tulijatest kandideerivad värsked ministrid Kristjan Järvan ja Lea Danilson-Järg. Samuti Riho Terras, kes neli aastat tagasi ei kandideerinud. Raivo Aeg, kelle kohta on vahepeal spekuleeritud, et äkki ta ei tule uuesti valimistele, ilmselt ikkagi osaleb, kuigi mitte Hiiu-, Lääneja Saaremaal.
Urmas Reinsalu läheb Jüri Luige asemel Harjumaale. Raivo Tamm tuleb Reinsalu kohale Mustamäel ja Nõmmel. See jätab muidugi tühimiku Tartu- ja Jõgevamaale, kus Tamm tõi eelmisel korral korralikud 2583 häält.

Eesti 200 – endiselt palju tundmatuid

Isamaa peasekretär Priit Sibul sõnab üldpildi kohta, et erakonnal on kohti, kus nimekirja kallal veel nokitseda, aga suurt draamat ta ei näe. Ühesõnaga, ei midagi väga hullu ega ka ülipositiivset. On lahkujaid ja on ka tulijaid.

Eesti 200-1, kelle reiting kõigub küsitluste järgi 8-12 protsendi vahel, leidub nimekirjas kõige vähem tuntud inimesi. Kui vaadata 2019. aasta riigikogu valimistel välja käidud nimekirja, siis oli Eesti 200 väga nõrk. See ei tähenda, et need inimesed oleksid olnud halvad või sobimatud, nad olid lihtsalt tundmatud ja poliitiku maineta. Viimase kohta: kuigi poliitikute maine üle tihti virisetakse, eristavad valijad tegelikult selgelt, kes kandideerijatest on laulja või tantsija ning kes poliitik, ja poliitikud võidavad selles võrdluses alati.

Neli aastat hiljem sisaldab Eesti 200 valimisnimekiri endiselt palju tundmatuid, aga ühtteist on siiski kohendatud. Mitmedki on vahepeal oma usaldusväärsust ja tuntust poliitikuna kasvatanud ja kokkuvõttes on Eesti 200 tugevam kui varem. Riskid on pigem uues erakonnajuhis Lauri Hussaris, kes on vähem tuntud ja Eesti 200 valijate seas vähem eelistatud kui Kristina Kallas, ning Eesti 200 toetajate tõenäoliselt väiksemas valimisaktiivsuses. Mure, mida Eesti 200 jagab sotsiaaldemokraatidega.

Reformierakonnal ja EKRE-I asjad paigas

Populaarsusküsitluste liidrite Reformierakon na ja Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kohta on vähe uut ja huvitavat öelda.  Neil on asjad paigas, nimekirjad suuresti koostatud, kampaania loogika (teineteisele vastandumine) selge, küsimus on ainult täideviimises.

Kui neil (eriti Reformierakonnal) üldse on probleem, siis see, et pink on nii pikk, et tekib küsimus, kuhu kõik kandideerijad panna. Kes tahab, võib ju viidata, et Taavi Rõivas enam ei kandideeri, aga tema asemele läheb Lääne-Virumaale Hanno Pevkur ning kohalikuna toob sealt tõenäoliselt suurema saagi kui Rõivas. Räägitakse ka Liina Kersna lahtisest saatusest, aga tegelikult käib Reformierakond Kersna ikkagi välja esinumbrina Võru-, Valga- ja Põlvamaal.
EKRE valimisnimekiri on nõrgem kui Reformierakonnal, aga tugevam kui neli aastat tagasi. Neli aastat Toompeal on nii mõnegi EKRE poliitiku tuntuks teinud ja on suudetud ka uusi nimesid (kõnekaim Varro Vooglaid) kandideerima meelitada. Pealegi, suures pildis on EKRE valijad väga kaubamärgitruud ja seetõttu on ka parteil mõnevõrra lihtsam nimekirja koostada.

Riigikogu liikmed, kes enam ei kandideeri

• Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa) • Indrek Saar (SDE) • Anneli Ott (Keskerakond) • Martin Repinski (Keskerakond) • Mailis Reps (Keskerakond) • Marika Tuus-Laul (Keskerakond) • Viktor Vassiljev (Keskerakond)

Uusi riigikogu liikmeks pürgijaid

• Kristjan Järvan (Isamaa) • Lea Danilson-Järg (Isamaa) • Riho Terras (Isamaa) • Varro Vooglaid (EKRE) • Markus Järvi (EKRE) • Luisa Rõivas (Reformierakond) • Meelis Kiili (Reformierakond) • Mario Kadastik (Reformierakond) • Piret Hartman (SDE)