Õhtuleht.ee: Poliitikud nimetamiskomitees

17.01.2020Meediakajastus

EKRE ja Isamaa otsus mehitada nimetamiskomitee oma inimestega paneb kukalt kratsima. Süvariigi ja ametkonnaga sõdiva EKRE puhul on nende motiivid mõistetavad. Pealegi on neil ripakile jäänud inimesi omajagu. Aga uuenenud Isamaa? Nojaa, Reet Roos on Isamaa kuldsponsor juba Res Publica aegadest saadik – alates 2013. aastast on ta IRLile ja Isamaale annetanud kokku 326 900 eurot, sellest 75 000 eelmisel aastal.
Enne valimisi õnnestus Isamaal läbi Roosi meediaagentuuri Inspired UM Estonia saada reklaamisoodustust 84,6%, mis pidavat olema välisminister Reinsalu poliitilise juhtme (loe: nõuniku) Mart Luige sõnul „tavaline hea kokkulepe“ (Delfi, 25.04.2019).
Kuidas võtta? Uuringufirma Kantar Emor andmetel tellis Isamaa eelmise aasta esimeses kvartalis reklaami ligi 30% rohkem kui Reformierakond, aga maksis selle eest ligi kaks korda vähem (ERR, 24.04.2019). Ilma igasuguse irooniata: kui kõigil erakondadel oleksid sellised helded ja nutikad haldjad, ei vaevleks meie parteid permanentses rahapuuduses ja palju jama jääks olemata.

Oh aegu ammuseid!

Kõik sai alguse pärast iseseisvuse taastamist 90ndate alguses, kauboikapitalismi kuldajastul. Mu nõder sulg tõrgub kirjeldamast seiku, mis sel ajal seoses poliitikute kaasamisega riigifirmade nõukogudesse juhtusid. Uskumatud lood, mida peale asjaosaliste nagunii keegi ei usuks. Ja parem ongi.
Ühel hetkel sai riik täiskasvanuks ja süsteemi hakati korrastama. Põhihäda oli aga selles, et koalitsioonilepetel oli alati mitteformaalne lisa, kus käidi läbi riigi käes olevad äriühingud ja sihtasutused. Küsimus oli vaid selles, kelle üks või teine osapool sinna esitab. Kõrvaltvaatajale tundus, et valitsuskoalitsiooni kõige kõvemad rahvaasemikud, kellel oli vähegi majanduslikku mõtlemist, kuulusid mõnda mõjuka riigifirma nõukogusse. Juhtus ka kurioosumeid.
Värskemaid andmeid pole käepärast, aga kui reformierakondlane Kalev Lillo sai 2011. aastal rahvasaadikuks, valiti ta kohe ka kolme riigiettevõtte nõukogusse: ASis Tallinna Sadam teenis ta põhipalgale lisaks 4700, Eesti Lootsis 6749 ja EASis 4966 eurot aastas. Vähe sellest, Kalevi abikaasa Terje Lillo oli Lennuliiklusteeninduse ASi nõukogu liige! Nii käisid asjad Reformierakonna valitsemise ajal.
Kuhu jäid sõbrad, kes öelnuks: „Mõtle ka oma tervisele, missioonitundega inimene!“ Esimene ohu märk ilmnes rahvasaadiku jaoks juba 2013. aasta kohalikel valimistel, kui Lillo tõi Saue linnas koduparteile vaid 11 häält. Hääled lähevad ja tulevad, aga mälu ei too miski tagasi. Kui Lillo kutsuti Tallinna Sadama korruptsiooniriskide tuvastamiseks moodustatud uurimiskomisjoni istungile (15.03.2016), ei mäletanud ta enam isegi seda, miks küllaltki kesiste merendusalaste teadmistega tegelane nõukokku määrati. Talle meenus vaid, et oli nooruses purjetanud.
Hea vähemasti, et tollasel rahandusministril ja Lillo eestkostjal Jürgen Ligil on parem mälu. Kolmapäevases infotunnis (15.01.2020) tuletas ta meile meelde, et „Tallinna Sadamas oligi halvasti, aga mitte riigikogu liikmetega“. Kas tõesti? Meenub kunagise riigikohtu esimehe ja hilisema reformierakondlase Rait Maruste selgitus, miks riigikogu liige peaks kuuluma riigifirmade nõukogudesse. Kujutage pilti, autoriteetne inimene tegi meile puust ja punaseks ette, kuidas riigikogu liige toob rahva arvamuse äriühingusse…
Või võtame teise näite, kuidas seadusandlik- ja täitevvõim läksid 2013. aastal totaalselt sassi. Tollane riigikogu kultuurikomisjoni esimees (ja kultuurilehe Sirp nõukogu liige) Urmas Klaas allus kultuuriminister Rein Langile, kuigi pidanuks kutsuma ministri riigikokku aru andma.

Vanasse sängi tagasi

Heakene küll, riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete moodustatud komisjoni ehk nimetamiskomitee töökord näeb ette, et riigi äriühingute nõukogude liikmed valib nimetamiskomitee ning ministrid ei nimeta enam neisse riigikogu liikmeid. Aga kauaks see nii jääb. Tuletan meelde, et Taavi Rõivase teine valitsus lagunes 2016. aasta sügisel pärast seda, kui IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministrid kutsusid riigiettevõtete nõukogudest tagasi reformierakondlastest riigikogu liikmed. Nende oma rahvaasemikke siis enam nõukogudes ei olnud.
Kuna riigi osalusega äriühingute nõukogudes oli kokku ligi 150 liiget (vara kuue miljardi väärtuses ja 15 000 töötajat), moodustati 23. veebruaril 2017 nimetamiskomitee.
„Nimetamiskomitee põhitöö on leida riigi äriühingute nõukogudesse liikmed, kes suudavad töötada meeskonnana ja kaitsta riigi kui omaniku huve. Soovin neile edu,“ informeeris avalikkust toonane rahandusminister Sven Sester.
Eelmise valitsuskoalitsiooni ajal see süsteem toimis, kas just õlitatult, on iseasi. Paraku valiti komitee vaid kolmeks aastaks.
„Eelmise koosseisu aeg sai otsa. Samu inimesi uuesti nimetada ei saa, tuli leida uued inimesed ja leppisimegi kokku kõigepealt, millised ministrid nimetavad uued inimesed teatava poliitilise pariteetsuse alusel – igast koalitsioonierakonnast on üks nimetamine. Leppisime ka kokku, et meie ei pea rangelt seda joont hoidma, et inimestel ei tohi meiega mingisugust seost olla,“ teatas rahandusminister Martin Helme uutest muudatustest komitee töös (ERR, 14.01.2020).

Kokkuvõtteks. Selle asemel et minna kirvega kurge püüdma, võiksid poliitikud ükskord aru saada, et riigifirma nõukogu peab olema apoliitiline ja üksnes majandusloogikast lähtuv organisatsioon. Kõige üldisem juhtimine, näiteks strateegiliste otsuste puhul, toimub ju poliitilise ministri tasemel.