Jumal seda teab, kui palju on väidet „sport ja poliitika olgu lahus“ Ukrainas toimuva sõjaga seoses ekspluateeritud. Mida see fraas ülepeakaela tähendama peaks, on omaette küsimus. Õhtuleht uuris, milline on spordi ja poliitika seos Eestis. Tulemus? Tipp-poliitikuid jagub nii olümpiakomitee (EOK) juhatusse kui ka spordialaliitudesse.

Esirinnas on meie spordi katusorganisatsioon EOK, mille president Urmas Sõõrumaa kaasas 2020. aasta juunis oma teiseks ametiajaks täitevkomiteesse korraliku tüki kohaliku poliitika raskekahurväest. Pundis on Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, endine kultuuriminister ja sotsiaaldemokraatide esimees Indrek Saar, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart (Keskerakond), endine rahandusminister Sven Sester (Isamaa), Keskerakonna fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid, riigikogu aseesimees Hanno Pevkur (Reformierakond), riigikogulane Helle-Moonika Helme (EKRE) ja aastatel 2007-2019 rahvasaadikuna töötanud Lauri Luik (Reformierakond).

Neist Pevkur ja Luik on EOK asepresidendid ning juhivad vastavalt sportmängude ja „Sport koolis“ komisjoni. Karilaidi hooleks jäeti õiguskomisjon ning Kõlvart vastutab kontaktalade töörühma eest.
Sõõrumaa põhjendas poliitikute kaasamist lootusega riigilt raha saada. „Minu ambitsioonikas plaan panna alus sellele, et järgmise 10-15 aasta jooksul tuleks 100 miljonit eurot täiendavat raha kogu spordimaastikule juurde, nõudis ka minu käest seda, et ma mõtlen selle strateegiataktika peale, kuidas see saaks tulla,“ rääkis ta 2020. aasta suvel Kuku raadio saates „Nädala tegija“.

Paraku pole jää hakanud liikuma spordirahvale sobivas suunas, sest need kaks aastat on riigil kulunud eelkõige koroonapandeemiaga võitlemiseks. „Miinimumplaaniga oleme rahul, meilt pole raha ära võetud,“ märkis EOK peasekretär Siim Sukles, „aga sport väärib kindlasti natuke enamat.“ Ta lisas: „Meie soovime endiselt, et saaksime raha nii tippsporti kui ka liikumisharrastusse juurde. Eriti puudutab see treenerite palkade suurendamist. Kindel tagasilöök on see, et olümpiaprogrammi rahastamine lahutati hasartmängumaksu laekumistest. Arvan, et see on juba praegu tootnud EOK-le sel aastal 300 000 – 400 000 eurot miinust. See on praeguse koalitsiooni karuteene spordile, eriti tippspordile.“

Rikkaim alaliit on parteivaba

Parasjagu käivad läbirääkimised järgmise aasta eelarve asjus. EOK soovib tippspordi rahakotti polsterdada kolme miljoni euroga. Kas see õnnestus, selgub ilmselt augustis. Mis puudutab aga täitevkomiteed, siis Sukles kiidab poliitikuid. „Nad on koosolekutel nii vaimselt kui ka füüsiliselt kohal. Nad tegelevad meie asjadega, mitte ei täida lihtsalt kohta. Osalemisprotsent on kahe aasta peale, ma pakun, 85 kandis. Nii kõva osalemisprotsendiga koosseisu pole kunagi varem olnud. Sisu on ka taga. Alati, kui on vaja midagi rääkida, siis telefon ja kabinetiuksed on lahti. Pole vahet, kas opositsiooni- või koalitsioonipoliitik. See pole viisakus, vaid reaalsus. Koosseis toimib väga hästi,“ ütles Sukles.

Suurtest pallimängudest on täielikult apoliitiline Eesti rikkaim alaliit, jalgpall. Tõsi, jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ajab asju Harjumaal asuva Kose valla volikogus, kuid pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse. Ka alaliidu praegune juhatus on erakondade logodest prii. Siiski tasub märkida, et Pohlaku poeg Siim on endine EKRE riigikogu fraktsiooni esimees ja tegutseb praegu samuti Kose volikogus.

Hoopis vastupidiselt toimetab seevastu võrkpalliliit, keda juhib aastast 2012 Hanno Pevkur. Praegune riigikogu aseesimees võttis teatepulga üle toonaselt Euroopa Parlamendi saadikult Vilja Toomastilt. Pevkur pole lihtsalt plakatipoiss, vaid on volles nii hingega sees, et oli paar aastat tagasi valmis poliitikast taanduma, kuid ei saavutanud paraku siiski Euroopa võrkpalliliidu presidendi valmistel võitu.

2020. aasta sügisel valis võrkpallirahvas alaliidu juhatusse ka toonase sotsiaal-, praeguse tervise- ja tööministri Tanel Kiige (Keskerakond), kelle volletaust piirdub sõpradega saalis ja rannas müttamisega. Ühed ütlevad, et ta osaleb tähtsate riigiasjade kõrvalt usinasti juhatuse virtuaalsetel koosolekutel, teised aga, et mitte eriti. Igatahes olevat Kiigest kõige rohkem kasu Covidi-teemadel, sest ta oskab ütelda, mis suunas valitsuse mõtted liiguvad.

Kui palju on otseliin valitsusega aidanud riigi rahakotiraudu avada, ei osanud vollerahvas küll öelda, aga fakt on see, et ta on eraldanud oma reservist 1,5 miljonit eurot meeste EMi finaalturniiri ühe alagrupi mängude korraldamiseks ja 1,6 miljonit eurot naiste sama võistluse tarbeks. Aastatel 2019- 2021 on valitsuse reservist saanud raha veel vaid Rally Estonia. Samas jättis kultuuriminister Tiit Terik (Keskerakond) hiljuti rahuldamata võrkpalliliidu rahataotluse rannavolle MK-etapi tarbeks, nii et volleinimestele ei puistata krabisevat siiski kinnisilmi.

Korvpalliliitu tüürib ligemale poolteist aastat apoliitiline Priit Sarapuu, kuid juhatuse nimekirjast leiab suurtest tegijatest ka Tallinna linnavolikogu aseesimehe Kalle Klandorfi. Endine abilinnapea pole sinna juhuslikult sattunud, vaid on vana kossumees. Tema treenerikarjäär algas juba 1970ndatel ning vabas Eestis on ta juhendanud mitut meistriliigameeskonda. Pikemat aega on aga tema südameasjaks olnud aastate jooksul eri nimesid kandnud Tallinna Kalev/TLÜ võistkond. Klandorf alustas käimasolevatki hooaega võistkonna pealikuna, kuid on nüüdseks taandunud pigem abilise rolli.

Paraku on kerkinud korduvalt üles küsimus, miks Tallinn eraldab Klandorfi satsile eelarvest ebaproportsionaalselt suure rahasumma. Näiteks eelmisel aastal, kui ta oli veel abilinnapea, suunas Tallinn esindusvõistkondadele ette nähtud poolest miljonist eurost 250 000 spordiseltsile Kalev. Klandorfi teatel läks sellest korvpallimeeskonnale 110 000 eurot (tegelik Tallinna esiklubi BC Kalev/Cramo sai 150 000 eurot), võrkpallimeeskonnale Tallinna Selver 55 000 eurot ja jalgpallimeeskonnale Tallinna Kalev 20 000 eurot. Samuti loovutas Tallinn 140 000 eurot korvpalliliidule, mis oli kogu spordialaliitudele mõeldud potist (270 000 eurot) enam kui pool.

Uhket nime saab kuuerevääril eksponeerida ka käsipalliliit, mille asepresident on Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Ta olevat asjalik ja kasulik tüüp, kes mõtleb kõigele aktiivselt kaasa, hoiab end teemadega kursis ja käib võimalusel näiteks kodukohas Viljandis tribüüniltki mänge kaemas. Ala spetsiifikasse Seeder pigem ei sekku, aga see on ka loogiline, sest ta pole spetsialist.
Jäähokiliidu juhatusse kuulub Paldiski ekslinnapea Jaan Mölder (Keskerakond), kes oli aastatel 2011-2014 alaliidu president.

Kõlvart ja Klandorf istuvad mitmel toolil

Individuaalsete suveolümpiaaladega seotud kõlavaimad nimed on ilmselt meile juba tuttavad Klandorf ja Kõlvart. Neist esimene juhib aastast 2014 poksiliitu ja lööb protokollide põhjal juhatuse koosolekutel aktiivselt kaasa, Tallinna linnapea on aga tuntud taekwondo-huviline, kes on määratud nii Eesti taekwondo liidu kui ka Eesti taekwondo föderatsiooni presidendiks. Mis on nende erinevus, jääb lihtsurelikele arusaamatuks. Siinkohal tasub jälle pilk peale visata 2021. aasta Tallinna eelarvele, kust läks poksi- ja taekwondo-liidule kummalegi 30 000 eurot (niisama, mitte pearahana või mõne võistluse korraldamiseks). Näiteks kergejõustiklased, jalgpallurid, ujujad ega võimlejad ei saanud tollest pajast sentigi, kui nimetada mõned harrastajate rohkemad spordialad.

Jaanuari lõpus kerkis spordiringkonnas nii mõnigi kulm, kui kultuuriministeerium teatas eesotsas minister Terikuga, et eraldab taekwondo föderatsioonile WT Euroopa klubide 2022. aasta meistrivõistluste korraldamiseks 185 000 eurot. See oli 44 rahvusvahelise spordisündmuse läbiviimiseks broneeritud 1 397 300 eurost suurim amps. Spordi asekantsler Tarvi Pürn põhjendas seda toona Õhtulehele taekwondo võistluse suure majandusliku mõjuga.
Suures poliitikas on märgi maha saanud ka sõudeliidu juhatuse liige Jüri Jaanson (Reformierakond, riigikogu liige) ja jahtklubide liidu juhatuse liige Toomas Tõniste (Isamaa, rahandusminister 2017-2019), kuid nad on eelkõige legendaarsed spordimehed. Jaanson on rõõmustanud eestlasi kahe olümpiahõbedaga ning Tõniste OM-hõbeda ja -pronksiga. Purjetajate president Kalev Vapper (Isamaa) ajas aastatel 2009-2017 asju Tallinna linnavolikogus.

Praegu leiab pealinna volikogust ühe vehklemisliidu juhatuse liikme, Keskerakonda kuuluva Peeter Järvelaidi, kes on pidanud ka Põhja-Tallinna linnaosavanema ametit. Samasse parteisse kuulub juba 13 aastat ka olümpiavõitja Irina Embrich ning Reformierakonda esindab vehklemisliidus Viljar Jaamu.
Kergejõustikuliitu veab 17. aastat ettevõtja Erich Teigamägi. Juhatuses on esindatud nii Isamaa (Mart Einasto), Reformierakond (Harry Lemberg) kui ka Keskerakond (Jaak Vettik). Endine kümnevõistleja Madis Kallas kuulus varem sotside ridadesse, aga on praegu Saaremaa parteitu vallavanem.
Jalgrattureid seob poliitikaga alaliidu aupresident Jaan Toots, kes on mitmendat aastat Keskerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees, aga osales viimati 15. detsembril jalgratturite liidu juhatuse koosolekul külalisena.

Triatloniliidu juhatuses ajab asju endine Valga maavanem, linnapea ja vallavanem Margus Lepik (Reformierakond), lauatenniseliidu juhatuse esimees on Reformierakonna Põhja-Pärnumaa piirkonna esimees Madis Koit.

Talialade kuulsaim tegelane on kurlinguliidu president Rainer Vakra. Tõsi, ta astus 2021. aasta jaanuaris sotside ridadest välja ja on praegu keskkonnaameti peadirektor, aga aastatel 2011-2019 möllas riigikogus ja enne seda oli kuus aastat Tallinnas Nõmme linnaosa vanem.
Laskesuusa- ja suusaliidu ladvikus pole praegu üleriikliku kaliibriga poliitikuid, ent uisuliidu asepresident on riigikogu liige Aivar Kokk (Isamaa).