Sõja ajal… Siis polnud veel täpselt teada, kas ei saadud hääli kokku või suutsid targemad ja reaalsust arvestavad inimesed ekspeaministrile aru pähe panna, aga nii või teisiti on see järjekordne kurb näide, kuhu võib võimuiha viia „ühe pisikese jonniva Savisaare“. Viimases Eesti Ekspressis – küll Al-Arkarise valitud sahinate rubriigis – on kurbmäng, kuhu pidi sekkuma isegi president Alar Karis, üksikasjaliselt lahti kirjutatud. Kolmapäevases „Aktuaalses kaameras“ lükkas Jaanus Karilaid kõik eelöeldu muidugi ümber, nii et silm ka ei pilkunud. Helir-Valdor Seeder oli ebalevam, temal ei ole veel „ümberlükkamises“ musta vööd.

Millele Ratas loodab?

Pärast seda, kui multitalent Martin Repinski lahkus Keskerakonna ja selle fraktsiooni ridadest, on Ratasel, Helmetel ja Seedril riigikogus 55 häält. Tegelikult muidugi vähem. Isamaast ei läheks sellise avantüüri peale kindlasti Viktoria Ladõnskaja-Kubits, suure tõenäosusega ka Raivo E. Tamm ja Sven Sester. Aga raske on ette kujutada, et ka Mihhail Lotman, Üllar Saaremäe ja Andres Metsoja ideesse positiivselt suhtuksid. EKREga ei tekiks võimupöörde puhul muidugi probleemi, aga ma pole kindel, kas kogu keskfraktsioon selle hullumeelse plaaniga nõustuks. Samas lubas „kadunud poeg“ Repinski oma hüvastijätukirjas edaspidi hääletada nii, nagu Keskerakonnale on kasulik. Ühesõnaga: maksimaalselt oleks eelmisel valitsusliidul 53 häält. Aga pikemas perspektiivis vähem. Kui „tulevase valitsuse minister“ Urmas Reinsalu peaks Toompealt lahkuma, oleks jõudude vahekord veelgi napim. Veidi utreeritult: Seedrile on jäänud truuks vaid Kokk, Sibul ja Kojamees (Tarmo Kruusimäe) – viisk, põis ja õlekõrs?
Aga ikkagi: millele Ratas loodab? Ilmselt on riigi teisel mehel side reaalsusega kadunud. Ei teagi, mis teda rohkem kannustab, kas uuesti peaministriks saada – ja anda korraldus joogid autosse viia! -, või päästa koduerakonna kivina kukkuvat reitingut. Ilmselt mõlemat, üks on ju teisega seotud. Kui ta aga samas taktis edasi jonnib, pole kaugel aeg, kus toimib tihe rebimine sotside ja Isamaaga. Aga nii või teisiti: pärast järgmisi valimisi pole Ratasel Stenbocki majja asja. Õigemini peaministri kabinetti, kuhu pettunud mees juba praegu ei taha minna. Kakk ei salli ju pääsukest…

Numbrid erakondade populaarsuse tablool on Keskerakonna jaoks kurjakuulutavad. Viimase Norstat Eesti ASi erakondade eelistuse küsitluses on Reformierakonna toetus viimase kuue nädalaga tõusnud 6,4%. Samal ajal on Keskerakonna toetus madalaimal tasemel 2019. aasta algusest. Selle küsitluse järgi toetab Reformierakonda 27,7%, EKREt 21,5%, Eesti 200 18,3%, Keskerakonda 16,3%, sotse 7,9% ja Isamaad 6% vastanuist.
Aga võtame võrdluseks ka Turuuuringute ASi märtsikuise parteide toetuse, mis näitas samuti Reformierakonna toetuse kasvu. Uuring fikseeris Reformierakonna toetuseks 23% ehk 5% enam, võrreldes veebruariga. Sellega sai oravatest taas populaarseim erakond, ehkki Eesti 200 kaotab liidritele vaid 1%ga. Neile kahele järgnes EKRE 21%, Keskerakond 14%, sotsid 8% ja Isamaa 7%ga.

Veelgi kõnekam oli see küsitluse osa, kus uuriti, keda eelistatakse näha peaministrina. Selgus, et Ratase toetus on kahanenud kahe kuuga 7% võrra. Samal ajal, kui Kaja Kallas on toetust kahekordistanud. Kui jaanuaris oli Kallase toetus langenud ajalooliselt madalaimale tasemele ja ulatus kõigest 10%ni, siis märtsis toetab teda 21% küsitletutest. Äkki selle kivi all ongi vähk peidus (loe: miks Ratas käib torssis näoga ringi)? Ratas on kaotanud valijaid nii eestlaste kui ka muukeelse elanikkonna hulgas.

Eestlaste 2%-lise languse võisid põhjustada nii Martin Repinski kui ka Nikolai Põdramäe hookuspookus, aga ka fookuses olev Mailis Repsi kohtuprotsess. Vaevalt et kirvena pea kohal olev nn miljonivõlg Keskerakonna andunud valijat morjendab. Selle maksab maksumaksja ajapikku ju aja jooksul Kesk(kriminaal)erakonnale tagasi. Muukeelsele elanikkonnale ilmselt ei meeldi, et Ratas ütles üles lepingu Ühtse Venemaaga ning on küllaltki selgesõnaliselt – erinevalt mõnest erakonnakaaslasest – hukka mõistnud sõjategevuse Ukrainas. Oleks ta ajanud endale omast tavapärast ümarat juttu ja rääkinud näiteks erioperatsioonist, poleks tema toetusprotsent langenud 34-lt 32-le. Aga see ongi Keskerakonna võlu ja valu – eriti sõja ajal on mõlemale valijagrupile raske meeldida, eriti kui nende suhtumine agressiooni on totaalselt erinev.

Mida siis teha?

Viimasel ajal on Ratas ja tema lähim abiline Jaanus Karilaid nõudnud häälekalt lisaeelarves kaitsekulutuste tõstmist. Karilaid on selles mõttes lausa multitalent, ta on „asjatundja“ nii viroloogias kui ka kaitse- ja julgeolekupoliitikas.
„Poliitilises mõttes on tegu mitmetahulise probleemiga. Julgeolekuteemal on Reformierakond alati tugevam olnud ja Keskerakond üks nõrgemaid. Ka praegu võib öelda, et mainekorralduse rindel on Keskerakond alla jäämas ja nende jutt keskmaaõhutõrjest ning suurematest summadest on lahterdatud jonnimiseks,“ kirjutas Mikk Salu Postimehes (23.03.2022).

Kuna Keskerakonda pole kunagi eriti huvitanud kaitse- ja julgeolekuküsimused, siis praegu üritavad nad selle kompenseerimiseks ülepakkumist teha. Aga ma arvan, et muukeelsed valijad panevad tähele, et neid relvi tahetakse muretseda kaitseks nende „emamaa“ vastu. Või kuidas suhtuvad sellisesse „laristamisse“ puudustkannatavad pensionärid, kes jäid sel aastal ilma erakorralisest pensionitõusust?
Lõpetuseks. Praegust erakondade populaarsuse edetabelit vaadates tundub, et pärast järgmisi valimisi on väga raske moodustada EKRE, Keskerakonna ja Isamaa kolmikliitu. Aga see oleks ainus võimalus, kuidas Ratas saaks taas peaministriks. Pealegi on EKRE populaarsus mõlema küsitluse järgi tunduvalt kõrgem, mis lubaks tal parimal juhul jätkata üksnes tseremoniaalse riigikogu esimehe rollis (sellest on veerandsada aastat möödas, kus riigikogu liikmed arutasid õhtu edenedes, et valiks esimeheks hoopis puhveti posti – nagunii temast midagi ei sõltu).

Muidugi, pikk aasta on ees, kõike võib juhtuda. Aga nagu juhtus Mart Siimanni valitsusega 1999. aasta valimiste eel, ei aidanud ka ohjeldamatu rahakülvamine soovitud tulemust saada. Muidugi juhul, kui Ratasel õnnestuks mingi trikiga saada enne valimisi peaministriks. Muide, ka eelmiste riigikogu valimiste eel oli Ratas peaministrina küllaltki lahke oma valijate sihtgrupi suhtes. Valimistel kandideerisid nad Kaja Kallasega mõlemad Harju- ja Raplamaal. Ratas sai 9702 ja Kallas 20 072 häält.