Põlevkivist ja rohepöördest pragmaatiliselt

25.09.2019Arvamus

Eesti energiasektori moderniseerimise ja kliimaneutraalsuse eesmärgi vastamata küsimus on, mille arvelt see ellu viia, kas võtta raha maapõuest või maksumaksja taskust.

Sel aastal sai Eestist pärast mitut aastakümmet elektrit importiv riik ning oleme kaotanud suure osa harjumuspärasest eksporditulust. Euroopa Liidu kliimaeesmärkidest lähtuv süsinikuheite maksustamine on teinud oma töö ja surunud põlevkivielektrit turult välja. See muutus ei tulnud üllatusena, küll aga selle kiirus. Eesti on aastani 2030 paika pannud energiamajanduse arengukava, mille põhisõnum on: elektritootmine põlevkivist väheneb ja põlevkiviõli tootmine suureneb. Väärtusahel pikeneb, saastekoormus väheneb.

Selle kava elluviimiseks ootavad reaalsed sammud investeerimisotsust. Eesti Energia soovib 2023. aastaks rajada täiendava põlevkiviõlitehase ning aasta hiljem võiks plaanide põhjal käivituda sektoriülene põlevkiviõli eelrafineerimistehas. Projekti soovib erakapitali panna ka Eesti suurim põlevkiviõlitootja Viru Keemia Grupp.

Eesti on Euroopas väheseid riike, kes suudab toota vedelkütuseid sama palju, kui tarbib. Maailmajagu tervikuna on vedelkütuste impordist ligi 90 protsendi ulatuses sõltuvuses. Arve, mis Euroopal igal aastal seetõttu tasuda tuleb, on üle 300 miljardi euro. Eesti selle arve maksmises õnneks ei osale, sest oleme ise õli tootev riik.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus, maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus. Kui maailma aastane naftanõudlus kõrvutada Eestis aastas toodetud vedelkütuste mahuga, jagub põlevkivist toodetud õlist kaheks tunniks. Täpselt nii väike on meie mõju globaalselt. Eestile on see mõju aga rahaliselt väga suur, sest palju meil selliseid eksportivaid sektoreid pole, mis saavad ette näidata aastas sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva tulurea.

Euroopa Liit kaitseb teatud ärivaldkondi kliimapoliitikast tuleneva piiriülese konkurentsi negatiivse mõju eest. Meie põlevkiviõli tootmine on osa rafineerimissektorist, mis saab lõviosas tasuta heitmekvooti, olles seega kordades vähem sõltuv CO2 hinnast.

Õlitööstuse järgmine arengufaas tähendab, et viie aasta pärast väljuks plaanitavast põlevkiviõlitootjate ühisest eelrafineerimistehasest igal aastal ca 1,5 miljonit tonni varasemast kordades puhtamat kütust. Vesiniktöötlus, mis annab tulemuseks väga madala väävlisisaldusega õli, muudaks iga tonni ligikaudu 150 euro võrra kallimaks. Eestile tähendaks see aastas täiendavat eksporditulu 225 miljoni euro ulatuses, mis moel või teisel jõuab lõpuks riigieelarvesse.

Meil on valida, kas me tahame kõrgema lisandväärtusega majandust ja sealt laekuvat tulu või mitte. Siinkohal tasuks ehk pilk heita Norrale, kes on naftatööstusest kogutud väärtust investeerinud järjekindlalt süsinikuheitme vähendamiseks muudes sektorites, kus tulemuse saavutamine on keeruline või nõuab palju raha.

Ka Eestil on võimalik valida, millisel moel me kliimaeesmärkide täitmisele läheneme. Kui tahame olla üheaegselt rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokusseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia. Kui meil raha pole, siis napib ka valikuid ja võimalusi. Lisaks, erinevalt paljudest teistest EL-i riikidest on Eesti suutnud siiani kenasti oma taastuvenergia eesmärgid täita.

Olukorras, kus Euroopa majandusühenduste kõige suurem fossiilkütuste tootja ehk Norra on öelnud, et järgmise viie aasta jooksul nad ei kavatse selles sektoris CO2 emissioone vähendada, ei peaks ka Eesti võtma strateegiat, et meie oluliselt vaesema riigina keerame oma tulukraani kinni.

Tahame, et taastuvenergia areng oleks Eestis kiirem. Eestis on töös kaks meretuulepargiprojekti, mis maksaks mitu miljardit eurot. Soovime, et meie rongid ja autod sõidaks peagi elektril. On aus küsida, kas meil on nendeks muutusteks põlevkivitööstuse sulgemise üleskutsete korral raha võtta?

Kliimaeesmärkide ambitsiooni tõstmine Eestile takistuseks ei saa. Energeetikasektoris vähenevad Eesti emissioonid mühinal. Näiteks elektritootmise CO2 heide on tänavu Eesti Energia kinnitusel vähenenud mullusega võrreldes ligi 50 protsenti. Sellest samast kasutamata jäänud põlevkivist õli tehes on CO2 heide üle kolme korra väiksem.

Kaks aastat tagasi riigikogus heaks kiidetud kliimapoliitika põhialused aastani 2050 põhjal vähendab Eesti kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 70 protsenti võrreldes 1990. aasta tasemega. Tõenäoliselt saavutame selle juba varem. Euroopa Liidu tänane kokkulepe on 40 protsenti vähenemist ning veel heaks kiitmata ambitsioonikam plaan 55 protsenti vähenemist. Eesti taha kliimapoliitika eesmärkide täitmine ei jää.