Riigieelarvest – ajakirjanike küsimused

11.12.2013Arvamus
Riigieelarvest – ajakirjanike küsimused

Teile kolmas riigieelarve, mille menetlemist Te juhtisite. Millise hinde eelnõule panete?

Paneksin hindeks 5-. Tahaksin panna hindeks 5+, sest läbi ajaloo on tegemist suurima eelarve tulude mahuga, ulatudes 8 miljardi euroni ning samas on hoitud struktuurset tasakaalu 0,7% plussis, ehk siis me suudame väga selgelt hinnata reaalsust ning mitte elada üle oma võimete. Muide, Euroopa Komisjoni hinnangul on vaid Eesti ja Saksamaa järgmise aasta riigieelarved täielikult kooskõlas Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti reeglitega. Ning kogu selle tasakaalu juures suudame teha olulisi investeeringuid ja suunata raha inimeste sotsiaalse turvatunde suurenemisse – palgad, pensionid, toetused. Teiselt poolt tahaksin panna hindeks 4- ja seda just eelarve menetlemisel üleskerkinud probleemidele, mis peaasjalikult tulid parlamenti eelarve saabumisel koos nn breznevi pakikesega. Ehk siis mitmed maksuotsused, mis saabusid paralleelselt koos eelarvega ning mille tulusid oli valitsus juba eelarves arvestanud, kuid mille osas parlament asus teisele positsioonile. Ehk siis kokkuvõtvalt võiks nende kahe hinde koosmõjuks olla 5-.

Kui raskelt ja keeruliselt sündisid kokkulepped, kompromissid?

No tuleb tunnistada et raskelt. Alguses pingestas olukorda suhteliselt ebatavaline olukord, kus fraktsioonid ning sealt edasikantuna rahanduskomisjon ei toetanud valitsuse maksupoliitilisi eelnõusid. See ei ole tavaline olukord. Tükk aega läks seletamisele ja selgitamisele. Uues olukorras tõusis järgmiseks pingeallikaks võimalike katteallikate otsimine nende maksupoliitiliste eelnõude ärajätmisel tekkiva eelarve puudujäägi katmiseks. Rahanduskomisjon pakkus täiendavaid dividende, ministeerium oli vastu. Ministeerium pakkus ministrite vastutusvaldkondades 1.2% külmutamist, fraktsioonid olid vastu. Samas nii rahanduskomisjon kui ka rahandusministeerium ajasid ühte asja – kuidas parandada eelarve positsiooni. Ja siinkohal tahan kindlasti tunnustada Jürgen Ligi koos tema rahandusministeeriumi meeskonnaga, kes ka pingesituatsioonis töötas rahanduskomisjoni ja fraktsioonidega konstruktiivselt kaasa ühise eesmärgi nimel. Lõpptulemus katteallikate leidmisel rahuldas kõiki osapooli ning oma panuse katteallikate osas andsid ka keskkonnaminister ja majandusminister.

Kuidas Te eelarvet iseloomustate? Peaminister ütles eelnõu riigikogule üle andes, et see on “sotsiaalselt vastutustundlik ja koostatud mõõduka ettevaatlikkusega”. Millised olulisemad märksõnad Teie välja tooksite?

Inimestele suunatud eelarve. Avaliku sektori palgad kasvavad üle 5%. Pensionid kasvavad 5,8% (euroopa kiiremaid kasve), riigipoolsed toetused kasvavad. Riigi poolsed investeeringud majanduse elavdamisse üle 800 miljoni euro. Maksukoormus langeb 0,2% võrra 32,1%ni. Struktuurne tasakaal 0,7%. Nominaalne tasakaal 0,4% miinuses. Eesti on ainuke euroala riik, kelle puhul Euroopa Komisjon prognoosib väiksemat nominaalset puudujääki, kui liikmesriik oma eelarves ise ootab (-0,4% vs -0,1%). Haridusele suunatavad vahendid suurenevad. Tasuta kõrgharidusega seonduv ülikoolide üleminek uuele rahastamissüsteemile jätkub. Õpetajate palgad tõusevad 12%. Sotsiaalvaldkonna toetused lastega peredele kokku 287 mln eurot ehk 3,6% kogu eelarvest. Täiendav vajaduspõhine peretoetus 5.2 mln eurot, kasv 2.6 mln (rakendus 1.07.2013). Vanemahüvitis 171 mln. Palju positiivset!

Üks konkreetne mure. Firmaautode maksumuudatuste edasilükkamise tõttu leidsite selle tulu katteallikad mujalt. Samas suurusjärgus (25 miljonit) on koalitsioonileppes 2014. aastast lubatud huviringiraha kehtestamine. Miks selleks raha ei leitud?

Antud maksumuudatuste katteallikad on pigem ühekordsed ja mitte pikaajaliselt kasutatavad. Näiteks 4G sagedusloa müük või maa müük või dividend. Me ei tohi pikaajalisi kohustusi lühiajaliste tuludega hakata pidevalt finantseerima. Pigem seadkem eesmärgiks riigi majanduse kasv. Ergutagem ettevõtjaid siin töötama, siia Eestisse investeerima, siin lisandväärtust looma. See annab meile tulevikus võimaluse nii täiendavateks rahaliste vahendite suunamiseks huviringidesse, aga ka näiteks tulumaksuvaba miinimumi taseme tõstmisesse. Antud näite puhul on tegemist väga kalli rahalise meetmega riigieelarve seisukohalt, samas vähesema sissetulekuga inimestele üliolulise maksupoliitilise otsusega. Muide, järgmise aasta eelarves leppis koalitsioon kokku, et MVT suurendatakse kõigil pensionäridel, nii et keskmine vanaduspension on endiselt tulumaksuvaba. Kui inimene on teinud kogu elu tööd ja maksnud saadud palgalt makse, siis peaks riik tegema kõik endast oleneva, et väljateenitud keskmine pension ei oleks omakorda maksustatud.

Fikseeritud kulud moodustavad riigieelarvest üha suurema osa (riigikontrolör ütles oma aastaülevaates, et kui sel aastal võtavad fikseeritud kulud riigieelarvest 74 protsenti, siis aastal 2017 juba 77 protsenti). Kas sellega peab leppima või saab riigikogu midagi ette võtta?

Riigieelarve kulud võib jagada kaheks. Fikseeritud kulud tulenevad seadustest ehk siis seadustest tulenevad kohustused – teatud sotsiaalpaketi rahastamine, riigisektori ülalpidamine ja muu, millel üldjuhul pole riigi majandust arendavat toimet. Teiseks kuluosaks on riigi arenduskulud ehk uute prioriteetide rahastamine. Kui aga lähemalt vaadata, siis kasvavad riigi kulud just fikseeritud kulutuste suurenemise tõttu. Seega on poliitilised otsused võimalikud vaid väiksema osa suhtes kogu eelarvest. Poliitilised otsused on näiteks maksude tõstmine või langetamine, ühe tegevusvaldkonna kulude lisamine või vähendamine, samuti eelarve puudu- või ülejäägi suuruse planeerimine. Suurem osa maksutulu läheb fikseeritud kulude katmiseks. Arenguraha peab järelikult tulema kuskilt mujalt. See asjaolu muudab riigieelarve tasakaalu hoidmise pikas perspektiivis raskemaks, kuna demograafiline areng suurendab sotsiaalkulusid. Need söövad aga juurdetuleva raha ära ning võimalusi uusi investeeringuid ja majanduskasvu toetada napib. See on kindlasti probleem, millega tuleb tulevikus tegeleda.